Nende kahe pealkirja (artikli ja raamatu) kokku sobitamine võib esimesel pilgul mõjuda küsitava katsena. On ju tegemist väga erudeeritud helilooja, muusikateadlase ja pedagoogi mälestusteosega.
Ometi selgub lugemisel, et autorile on just need kaks mõistet võrdselt tähtsad ja et seos nende vahel peegeldub pea igalt leheküljelt.
Sellest teosest kirjutamise teeb raskeks asjaolu, et autor ise on kõik olulise ära öelnud; rajanud niivõrd täiusliku monumendi, et iga lisatud sõna tundub liigsena, nagu lõhuks seda tervikut. Raamat on pühendatud autori abikaasa Leo Normeti mälestusele tema 100. sünnipäeva puhul. See on ühelt poolt austav ja lugupidav kummardus lahkunud muusikasuurusele, teiselt poolt väga isiklik ja intiimne tunnistus, kuidas ühised vaimsed huvid kaht inimest seovad, vaatamata põlvkonnapikkusele eavahele. Selle lugemine on nagu sisenemine pühamusse, kus tohid küll jälgida toimuvaid rituaale, kuid sakramendist osa saamiseks oled veel liialt patune.
Raamatu pealkiri sümboliseerib passiivset vastupanu riigikorrale, mis keelas ära Leo Normeti tudengipõlves koos Boris Kõrveriga loodud opereti „Hermese kannul“. Selles leiduv laul hakkas aga elama iseseisvat elu ja muutus populaarseks, ülistades Viljandit, kuhu Normetid saatuse heatahtlikul nükkel hiljem endale aastateks hubase ja harmoonilise kodu soetasid. Kiidulaul Viljandile ei ole kolkapatriotism, Leo ega Sirje kumbki pole sünnipärane mulk. Viljandiga seob neid mitmesuguste kaunite esteetiliste elamuste ja loova vaimu kombinatsioon.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
