fbpx
Subscribe Menu

Ave Maria Blithe: „Tähtis on tabada just seda Õiget Hetke”

Küsimustele vastab Ave Maria Blithe, Lakewoodi Eesti Arhiivi arhivaar

Külastasid kevadel Torontot seoses arhiivitööga. Samal nädalavahetusel õnnestus sul külastada siin ka mitut eestlaskonna üritust; sinu sulest ilmus meie lehes ka meeleolukas kirjeldus sellest reisist (EE #15, 11. aprill). Kas USA eestlaste kooskäimised sarnanevad siinsetega või on vahemaade suuruse tõttu suurürituste korraldamine raskendatud?

Ave Maria Blithe. Foto: Ken Cedar

USA ja Kanada eestlaste kooskäimised on nagu eestlaste kooskäimised ikka, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama! Kuna mõlemad on väga suured riigid, siis tõesti sõltub palju pikkadest vahemaadest. Nii on paratamatu, et näiteks New Yorgi Eesti Maja kooskäimistel on osavõtjaid rohkem kui näiteks meie pisikeses Lakewoodi linnas. Rolli mängib muidugi ka see, kui suur kohalik eestlaskond on. Eks metropolidesse nagu Torontogi, koguneb ikka protsendiliselt rohkem rahvast kui maakohtadesse. Kindel on see, et vähemalt jõulupeoks tullakse ikka kokku, kas või maalt ja hobusega.

Kuidas iseloomustaksid oma igapäevast arhiivitööd? Kas võiksid välja tuua paralleele/erinevusi siinse VEMUga?

Minu igapäevane arhiivitöö tähendab kollektsioonide haldamist, organiseerimist, päringutele vastamist jne. Meie arhiivi suureks eripäraks on see, et peale minu poolekohalist tasustatud positsiooni on teised tegijad kõik vabatahtlikud, kes käivad koos kord nädalas. Ometi on sellest hoolimata tehtud tohutu töö enam kui 50 aasta jooksul väärtuslike materjalide kogumisel ja hooldamisel.

Kogude dokumenteerimine ja hooldamine on tunnustust pärinud sellistelt oma ala tipp-professionaalidelt nagu IHRC-i arhivaar Daniel Necas. VEMU seltsielu on muidugi kordi laialdasem ja elavam, teie asutuses toimuvate ühe nädala ürituste nimekiri on pikem kui see, mida Lakewoodi arhiiv ühe aasta jooksul korraldab. Toonitan aga veel kord, et peale pisteliste päranduste ei ole meie arhiivil regulaarset sissetulekut ja kogu töö käib vabatahtlikus korras. Sellist pidevat toetust nagu VEMU saab Tartu College'ilt pole meile kusagilt tulemas. Geopoliitilistel põhjustel pole Tartu College'i laadne ettevõte Lakewoodis kahjuks võimalik.

Mõiste ‘uuema aja väliseestlus' on alles hiljuti tekkinud. Tegelikult võiks siingi juba eristada mitut leeri. Sina kuulud ilmselt selles osas „vanemate” hulka, kuna siirdusid USAsse juba 1990-ndate algul, kui piirid olid küll juba avanenud, ent nii kaugele väljarändamine siiski üsna haruldane võrreldes tänase päevaga, kui suurel osal noortest on see võimalus kas õpingute või töö kaudu. Kas tahaksid iseloomustada pisut neid tänaseid trende kodumaalt lahkumises — oled ilmselt USAs elades kokku puutunud paljudel erinevatel aegadel kodumaalt tulnutega?

Mina pean ennast tõesti vanaks uueks välis-eestlaseks, kuna immigreerusin nõukogude ajal. Loomulikult ei teadnud ma 1990. a USAsse sattudes, et siia elama jään. Tulin lihtsalt reisima, kuna selleks avanes fantastiline võimalus ja raudeesriide taga üles kasvades oli vabalt ringi reisimine ju suurim utoopia. 1990. aasta oli mäletatavasti keeruline aeg, keegi ei olnud veel kindel, kas Eesti suudab oma riigi taastada või läheb peale sinimustvalge lehvitamist ja kommunismi vastaseid sõnavõtte olukord hoopis karmimaks ja hakkavad vagunid taas Siberi poole veerema. Nii otsustasin koju naasmisega mitte liigselt kiirustada. Märkamatult veeres aasta aasta otsa ja nüüd, 24 aastat hiljem tundub, et olen siinmaal elanud alles väga vähe aega. Ikka tundub Eestis elatud aeg pikem, kuigi tegelikult on vastupidi. Eks Eesti aega jäid ilus lapsepõlv ja formatiivsed kooliaastad, ülikooli alustamine jne. USAs olen kogu aeg täiskasvanu olnud.

Praegu Eestist lahkuvate trende ei oska ma eriti hästi iseloomustada, minu tutvusringkond on enamuses n-ö vanad välis-eestlased, olgu selleks siis kas sõjapõgenike generatsioon või minuealised. Muuseas, kaks head sõbrannat ja klassiõde elavad siiani Californias, kus minagi oma USA turneed alustasin. Eestist lahkumise põhjused on igaühel erinevad. Kes lahkub puht majanduslikel põhjustel, kes kliima pärast, kes abielu tõttu jne. Arvatavasti on siiani suur osa minusuguseid, kel ei ole esialgset plaani võõrsile elama jäädagi. Aga näiteks jätkub õpingutele veel doktorantuur, siis pakutakse head töökohta või juhtuvad armumised ja abielud ja nii see lühike reis eluajaks kujunebki.

Hiljuti ilmunud raamatus „Uued väliseestlased” oled kirjutanud toreda loo enda asumisest Ameerika Ühendriikidesse, algusaegade raskustest kuni tänase päevani. Saabunud peale keskkooli paarisaja dollariga taskus, ilma kindla ootava töökohata, suutsid lühikese ajaga sisse elada, saavutada ülikoolikraadid, professionaalse töö ning toreda pereelu. Kas tahaksid jutustada ka meie lugejatele, kes nimetatud raamatut ehk pole lugenud, lühidalt oma USAsse saabumise loo?

Väga pikalt ma kogu oma elulugu ei saa siin kirjeldada, 24 aastat on siiski üsna pikk aeg. Liiatigi olen palju kolinud, Californiast Texasesse ja Floridast Idakaldale ning mitmeid põnevaid ameteid pidanud. Keda minu lugu tõesti rohkem huvitab, saab selle kohta lugeda raamatust „Uued väliseestlased” ja muidugi minu blogi kaudu, milleks on Õhtulehe Ave Ameerikas.

Oled professionaalne fotograaf. Huvitaval kombel mõtlevad tänapäeval paljud inimesed, et soetades kalli kaamera, ongi nad kohe valmis fotograafid. Kuidas iseloomustaksid fotograafitööd just selle nurga alt, mida iga kaamerat klõpsutav inimene näha ei oska? Ja mida nimetaksid põnevaimateks momentideks, mis aastate jooksul kaamerasilma ette jäänud?

Aitäh küsimast ka minu teise ameti kohta. Professionaalse fotograafi ja kalli kaameraga amatööri vahe illustreerimiseks toon võrdluse muusikaga. Näiteks üks tõeline professionaalne pianist oskab nooti lugeda, teab muusika ajalugu, harjutab heliredeleid, taipab tonaalsust, emotsiooni jne. ning tihti oskab mängida rohkem kui ühte instrumenti. Oma-arust proff midagi sellist teha ei oska, keerab ainult süntesaatoril nuppu ja klimberdab sisse programmeeritud valmis tümpsu saatel mõne „šedöövri”. Nii ka fotograafidega.

Lisaks sellele, et juba pisikese pätakana hakkasin isa juures Teaduste Akadeemias fotolaboris tal sabas jõlkuma, olen õppinud fotokunsti A-st ja B-st. Oskan ise filmi ilmutada, pimikus suurendaja all pilti paberile panna ja muidugi fotoaparaadil erinevaid seadeid paika panna. Mis on nii arhailisel asjal nagu päris film ja kemikaalid tegemist praeguse digitaaltehnikaga, kus masin su eest kõik ise ära mõtleb? See on siiski vundament, mis on õpetanud nägema valgust ja varju õiges kontrastis. Värvifotode puhul saab nüüd labori ja filtrite asemel Photoshop programmiga vajadusel korrektuure teha. Aga selleks on vaja teadmist, et kui pilt liiga sinine on, tuleb lisada kollast, mitte ainult sinist vähemaks võtta. Ja seda on õpetanud see päris „hands on” fotodega tegelemine.

Põnevaimad momendid, mis kaamerasilma ette jäänud on need, kui valmis fotot nägematagi tead, et tabasid just selle Õige Hetke, olgu selleks jalgpalluri grimass kokkupõrke ajal või liigutuspisar peigmehe silmas sel ajal, kui kõik teised klõpsivad pilte teha ilusast pruudist.

Jääda eestlaseks laias maailmas — see teema on paljudele tuttav. Kas see on olnud sinu jaoks ka mõnevõrra keeruline aegadel, kui internet polnud veel nii levinud ning sidepidamine kodumaaga polnud sama lihtne ja mugav kui nüüd, et räägi kas või igapäev tundide viisi, kui vaid aega jätkuks?

Laias maailmas eestlaseks jäämisega pole probleemi olnud. „Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi,” nagu ilus laul ütleb. Nüüd, mil kõik kolleegid on eestlased, ei saa ka eestikeelse suhtlusvaeguse üle kurta. 1990. aastal, mil Ameerikasse saabusin, läks küll kiri kolm kuud, aga oluliste sündmuste puhul sai ikka kodustele helistatud ka. Nüüd on muidugi mõnus Skype'i kaudu vestelda, tekst-sõnumeid ja e-maile saata. Interneti kaudu hoian end kursis ka Eestis toimuvaga, tihti loen mõnest uudisest ennegi kui „pärismaalased” asjast aimu saavad.

Oma artikli, mis ilmus meie lehes ja millele alguses viitasin, lõpetad kauni mõttega: „On ammu tõdetud, et tulihingelisemad patrioodid ongi tihti välis-eestlased.” Kas kodumaa külastamiste aegu oled tundnud paljudega ka mõningat võõristust, erinevusi suhlemises, mõtlemises? Ma ei taha kasutada sõna kadedus, kuid mõningane kibestumus stiilis, et mis seal välismaal viga elada ja patrioot olla…?

Arvan, et just koduigatsus ongi see suurim jõud, mis paljudest välis-eestlastest patrioodid teeb. Kodu-eestlased ei pea iga päev kuulutama, kust nad pärit on või mis keelt nad räägivad. Samuti on tallinlasele vanalinn enesestmõistetav linnaosa ja nad ei jää töölt koju kiirustades selle ilu igal tänavanurgal imetlema. Kui mina aga silman järjekordset internetiartiklit, kus kiidetakse Tallinna kui põnevat turismikohta, siis jääb Raekoja jõuluturu lumist fotot vaadates küll hing hetkeks ilust kinni — milline muinasjutulinn minu kodulinn on! Eriti, kui hetk hiljem pead Ameerika kiirteed pidi kaootilisest industriaal-maastikust mööda sõitma. Kadedust pole ma ise kodu-eestlaste käest otse küll kuulnud, kui keegi midagi selja taga sahistab, siis seda ma ju ei tea. Kadeduseks minu puhul põhjust ei olegi, kõik, mis mu elus on, olen ise saavutanud. Olgu selleks töö kõrvalt ülikoolis käimine või kahelapselises peres ema olemine, aiamaa harimine ja kanade kasvatamine. Harvad pole olnud juhud, kui töönädal on 90-tunniseks kulunud ja eri projektide puhul tulnud sadu miile läbi sõita. Kui hästi või halvasti oleksin osanud end Eestis teostada, ei saa ma ütelda. „Oleks tädil rattad all…”

Välismaal elavatelt eestlastelt kiputakse alatasa küsima, millal siis koju tagasi tulete. Kas oled ka selle teemaga kokku puutunud?

Eestisse tagasi kolimise võimaluse kohta küsitakse ikka. Kunagi oli pikk ja muhe jutuajamine sel teemal isegi toonase presidendi Arnold Rüütliga New Yorgi Eesti Majas. Oli vist Talendid Koju kampaania ja ma lõõpisin, et ei pea end eriliseks talendiks. Härra Rüütel kinnitas, et olen sellele vaatamata Eestisse tagasi oodatud.

Igatahes, „never say never” nagu öeldakse, aga lähitulevikus pole see veel plaanis. Ideaalne variant oleks Eestis omada üks armas väike talukoht ja pikad suved seal veeta, et ülejäänud aasta siis USAs tööd teha. Näiteks Lahemaal, kus möödusid kõik mu lapsepõlve idüllilised suved karjas käies ja värsket suitsulesta süües vanaisa juures, kes oli metsavaht Vihula lähedal.

Küsis: Kaire Tensuda

Read more