Charles sündis Kanadas, aga kogu ta elu on olnud tihedalt seotud Eestiga. Tema vanemad põgenesid sõja ajal Eestist Rootsi, kus nad abiellusid. 1951. a. veebruaris tuldi edasi Kanadasse, kui ema oli 7 kuud lapseootel. Pikk merereis kulges väsitavalt, kuid siiski jõuti õnnelikult Torontosse, kus Charles aprillikuus sündis.
Kasvas ta üles pere ainukese lapsena ilusas eesti kodus, kus kõneldi ainult eesti keelt. Vanemad alles ise õppisid inglise keelt. Elati Ida-Torontos Beaches rajoonis. Charles mäletab, et kui ta lasteaeda minnes ühe teise poisiga eesti keeles mängis, oli õpetaja natuke mures, et kuidas poisid inglise keele selgeks saavad. Kuid varsti tuli inglise keel suhu ilma igasuguse järeleaitamiseta. Kuidas küll ajad on muutunud — tänapäeval ei tunne vist ükski õpetaja Torontos muret, kui lapsed omas keeles räägivad, vastupidi, see on multikultuurses Torontos igati julgustatud!
Eesti täienduskoolis Charles ei käinudki, suurepärane eesti keel nii kõnes kui kirjas tuli vanematelt. Samuti tegutses perekond Toronto Eesti Baptisti Koguduses, kus Charles koos abikaasa ja tütrega on siiani väga aktiivsed.
Juba 8-aastaselt asus Charles klaverimängu õppima. Keskkooliaegne muusikaõpetaja avaldas talle aga oma isiksusega nii suurt mõju, et noormees otsustas Toronto Ülikooli muusikat õppima minna. Ülikoolis võis valida omale sobiva õpingute suuna, milleks Charles valis pedagoogika, kõrvalainena kompositsiooni. Kuna õppetulemused olid suurepärased, sai ta stipendiumi, et samas fakulteedis magistrikraad teha.
Charles sai oma endisesse keskkooli tööle, kuna sinna oli vaja õpetajaid — juba ülikooliajal oli ta aseõpetaja. Kogemusi tuli juurde ja peatselt õpetas ta lisaks oma erialale ka matemaatikat ja loodusteadust 9. klassile. Mingit eriõpetust ta selleks ei saanud, kuna õpetajaid oli väga vaja. Nüüd on vastupidi — pole mitte õpetajate, vaid õpetajakohtade puudus. Siiski läks Charles edasi õppima, käies pedagoogikafakulteedis kursustel, kus sai õpetamiseks litsentsi, misjärel asus tööle keskkooliõpetajana.
Juba ülikooli ajal hakkas Charles baptisti kirikus koorijuhina tegutsema. Seal tegutses siis mitmeid koore ja orkestreid, tegevuses oli hiilgeaeg, sest noori oli seal väga palju. Tundus, et kõik eesti lapsed tegelesid muusikaga.
Ülikooli lõpetades hakkas Charles tegutsema klaverisaatjana, algul Helmi Betlemi laulustuudios. Ta sai seal suurepärase aluse, nagu ta ise ütleb, jälgides, kuidas seal laulmist õpetati. Enese sõnul arenes ta seal klaverisaatjana, aga ka eesti keele oskuse poolest ja ta sai veel suuremaks eestlaseks. Paralleelselt tegutses ta ka Kanada muusikamaailmas: olles õppinud keskkoolis tuubat puhuma, läks ta oma muusikaõpetaja poolt juhitud reservsõjaväelaste orkestrisse, kus mängis 8—9 aastat, olles lõpupoole ka selle orkestri juht.
Omaaegne koormus oli küll suur: peale igapäevast õpetajatööd siirdus Charles ikka õhtuti ka teiste tegevuste juurde: algul veel sõjaväeorkester, siis eesti lauljate saatmine klaveril, segakoori juhatamine Peetri kirikus, aktiivne koorijuhitegevus, lisaks klaveri- ja orelisaade baptistikirikus. Ega nädalas suurt vabu õhtuid polnudki, ja tunduski, nagu oleks kaks erinevat elu: päevatöö lõppedes paneb „teise kuue selga” ja siirdub eestluse juurde. Kuna nii õpetaja- kui koorijuhitöö on pidev enesest andmine, võis see vaimselt olla üsnagi väsitav.
1980-ndate alguses sai Charles kutse Toronto Eesti Meeskoorilt tulla nende koorijuhiks. Ta võttis selle vastu ja on tänaseks seda ametit pidanud juba 32 aastat, mis on suur peatükk tema elus. Kaasa on tehtud kõik koorireisid, lähemale ja kaugemale, ja kogutud kauneid mälestusi. Reisida on tulnud ka Peetri kiriku Cantate Dominoga — kus iganes oli suuremaid eestlaste kogunemisi, siis seal need koorid ka esinesid.
Vahepeal juhatas Charles ka Toronto Eesti Akadeemilist Segakoori Ööbik, mille loomise juures ta oli.
Charles kuulub juba pikka aega korp! Fraternitas Estica.
1983. a abiellus Charles Maiga, kes oli kasvanud eesti peres USAs. Kohtusid nad meeskoori laulupäeval Torontos. Mai on samuti muusikalisest perekonnast, ta isa on olnud koorijuht. Nii et kui Charles poleks meeskoori juhatanud, poleks ta võib-olla oma abikaasaga kohtunudki.
Charles'i ja Mai tütar Elli on praegu 25-aastane ja käib isa jälgedes: ta lõpetas ülikooli ja töötab ühes algkoolis asendusõpetajana. Õpetajatööd armastab ta isa sõnul väga. Ka Elli on Toronto eesti ühiskonnas aktiivne, tegeldes gaidlusega, lauldes Ööbikus ja kuuludes korp! Filiae Patriae ridadesse. Tähtis osa nende pere elus on ka baptistikogudusel.
Oma õpetajatööd meenutades märgib Charles, kes töötas peamiselt kolmes koolis, et see on olnud väga huvitav ja mitmepalgeline. Keskkooli muusikaprogrammides on olnud mitmeid traditsioonilisi pille, aga ka teisi: näiteks 1980-ndatel alustati digitaalse klaveriõpetusega. Charles on olnud alati uuenduslik ja hea meelega läinud kaasa õpilaste soovidega: näiteks käis ta kunagi Trinidadi saarel end täiendamas, kuna kord soovisid tema õpilased väga teha steel band'i. Charles arvab, et töö oleks muutunud üsna üksluiseks, kui ta oleks näiteks kogu elu olnud ainult puhkpilliõpetaja.
Huvitavaks ajajärguks peab Charles 1990-ndaid aastaid, kui Torontos hakati kujundama kunstikallakuga keskkoole. Nii õpetas ta laulmist kui muusikalide lavastust, olles ise kunstiliseks juhiks, mis oli ülimalt loov tegevus.
Küsimusele, kas pikkade õpetaja-aastate jooksul on tal ka õpilaste distsipliiniga probleeme olnud, vastab Charles, et eks väiksemaid pingeid ole ikka ette tulnud, suuremaid õnneks mitte. Kuna ta on iseloomult rahulik ja sõbralik, siis on see õpilastele ilmselt meeldinud, aga eks ole olnud juhuseid, kus keegi püüab seda ära kasutada.
2007. a otsustas Charles aga oma õpetajatööle punkti panna. Mitte et see poleks talle enam meeldinud või tüdimus oleks peale tulnud, aga ta soovis leida rohkem aega, et tegelda huvidega, mis varem ajapuudusel tagaplaanile jäänud. Korralik pension oli välja teenitud ja ta sai seda endale lubada. Nii on ta viimase kuue aasta jooksul teinud ja avastanud enda jaoks mitmeid uusi asju: näiteks seda, kui huvitav on olla balletiõpilastele klaverisaatja. Ta sattus 5-päevasele vastavale kursusele balletikoolis ning nüüd ta sel alal ka pisut töötab. Klaveri taga on võimalik improviseerida ja eksperimenteerida; antakse kätte tantsuvorm, kust pianist saab ise edasi mõelda.
Natuke on Charles tegelenud ka heliloominguga. Viimasteks jõuludeks tegi ta meeskoorile jõululaulu, ta on loonud ka soololaule. Meeskooris tegutsemine on tema jaoks suurt rõõmu ja rahuldust pakkuv: koor on igati tasemel ja laulukvaliteet hea, kõik on tõsised laulumehed ega käi koos vaid toreda seltskonna pärast. Möödunud aasta juunikuus käidi 10 mehega Tartus meeste laulupäeval, ees on ootamas suvine sõit San Franciscosse. Charles on siinse eesti ühiskonna tuleviku suhtes optimist ega arva, et see lähiaegadel hääbuma hakkab.
Kodumaad on Charles palju külastanud: esialgu koos vanematega, hiljem oma pere ja kooridega. 1990. aastast alates pole vahele jäänud ühtegi laulupidu. Ka Toronto eesti koolikooriga on Charles natuke seotud ja loodetavasti tuleb sealtki järelkasvu Toronto eestlaste muusikute ridadesse.
Tagasivaates on Charles oma tööga väga rahul olnud: ta loodab, et ehk on saanud mõne noore inimese jaoks olla samasuguseks eeskujuks, nagu temale oli keskkooli muusikaõpetaja, kelle jälgedes sai muusikat õppima mindud. Kui õpetaja on suutnud noort inimest eluteel suunata, on see ju suur töörõõm. Ja ehk on ta suutnud anda edasi omaenese suurt muusika-armastust: mõni õpilane on öelnud, et „just teie olete suutnud muuta muusika mulle lähedaseks”.
Kaire Tensuda
