Juba esimesel kohtumisel akadeemia rõdul sai selgeks, et isegi vabas maailmas käituvad inimesed oma kultuuri järgi. Ka 1938. a kevadel Narvas sündinud Mare Rünk, kes kandis aastast 1961 Taagepera perenime ning oli füüsiku ja poliitiku Rein Taagepera jaoks see teine pool tervikust, andis oma elus nii USAs kui Eestis ikka esimese võimaluse oma mehele, sest siin, kus ta kodu, oli alati ikka nii tehtud.
Puhtpragmaatiliselt oli taoline naise käitumine ehk õigustatud ka USAs, sest nii sai pere kiiremini paremale järjele. Meestel oli veidi lihtsam jõuda kõrgemale positsioonile, mis tagas perele paremad võimalused, et siis oma kolm last üles kasvatada ja hiljem ka lastelastele toeks olla. See oli see sisemine kultuuritunnetus, mille imehästi on sõnastanud viiking Knut Hamsun (1859-1952) oma kuulsas romaanis „Maa õnnistus” (Knut Hamsun. Maa õnnistus. Tallinn, 1997), mille eest talle aastal 1920 Nobeli kirjanduspreemia anti. Hamsun sõnastas kultuurilise järjepidevuse kohustusena teha olulisi asju ajal, kui selleks õige aeg ja mitte jätta neid mitte mingil ettekäändel tegemata, kui aeg millekski küps. Nii on ka vilja külvamise ja palju muuga.
Aga tuleme Knut Hamsuni ja viljakülvamise juurde: sadade aastate jooksul olid ta esiisad külvanud viljaseemet ja seda alati hardumusega vaiksel, leebel, tuuletul õhtul, enamasti kui õnnistusrikast, peent uduvihma, võimalikult varsti pärast metshanede tulekut. Kultuur on kõrvaltvaatajale keeruline, selle sees olijale ja sellest arusaajale jälle väga lihtne. Mulle õpetas kunagi Muhu mees Ausmeel, et kevadel tuleb maad künda, kui muld pihku võttes ilusti pude ja küllalt soe pihus, siis pidi muld künniks küps olema.
Mõeldes Mare Taageperale, siis erinevalt Reinust, kes mehena viskus sageli pea ees poliitikasse ja esindas kindlaid poliitilisi projekte ning kindlaid huvirühmi, esindas Mare Taagepera alati väga iseseisvalt mõtlevat poliitikut. Tema püüdis omal vaiksel, aga selgel moel Eesti poliitikasse tuua demokraatliku riigi poliitilist kultuuri, mis oleks seostatav taolise Knut Hamsunliku arusaamisega kultuurist.
Tegelikult Eestis on palju kodanikke, kel analoogne arusaam poliitilisest kultuurist, aga kes sageli pole osanud end ehk nii selgelt väljendada. Mare Taagepera oskas, aga kahjuks oli tema elukaar liialt lühike, et ära oodata naiste aega meie poliitikas, mis paistab, et on juba päris lähedal, aga siiski ka aastal 2016 veel mitte päriselt meie õuele saabunud.
Mare Taagepera, omades võimalust võrrelda meie poliitikat suure inglis- või prantsuskeelse poliitikaga, oli väga tundlik labasuse, jõhkruse ja rumaluse suhtes meie juhtivate poliitikute esituses. Tal oli õnneks alati julgust seda otse ja selgelt välja öelda.
Kahjuks on Mare Taagepera lahkumise järel meie poliitikas nii naiste kui meeste seas ikka veel täitmata koht. Mida tahtis oma sõnavõttudega meie poliitilise kultuuri tasemest öelda Mare Taagepera, et kui oskame vaatamata nendele kolhoosiaastatele austada põllumeestena oma maad ja oskame igal kevadel panna vilja kasvama just meie looduse märkide järgi selleks parimal ajal, siis meie kultuuril peaks olema just meie üldisele kultuurile omane poliitika ajamise stiil. See peaks samuti olema rahvast austav ja ümbritsevat keskkonda parimal viisil arvestav. Millal ometi jõuab kätte päev, kus poliitikud ei vastandu üksteisele, püüdes üksteist ikkagi sisuliselt hävitada, vaid suudavad teha poliitikas pidevalt koostööd riigi ja rahva heaolu nimel, meie kultuuri edasikestmise nimel. Kui me sellise poliitikani ei jõua ja kopeerime vaid meile mitteomaste kultuuride poliitilist kultuuri, siis ei saa meie väike maa kunagi välja teistele järelejooksja ja vaese oma jõudu rikkuseks muuta mitte oskava sugulase staatusest.
Mare Taageperale on lihtne mõelda, sest tegelikult oli tema vaadetel Eestis suur toetus, kuigi seda pole palju kuskil kirja pandud. Üks Mare Taagepera vaadete suur pooldaja on olnud tuntud ajakirjanik Tiit Karuks, kes oma elulooraamatu (Tiit Karuks. Elu nagu kümnevõistlus. 2013) viimases peatükis korduvalt pöördub Mare Taagepera vaadete juurde, sõnastades ka ise selle riigi, mida me tegelikult ei soovi Eestis näha ja mis paljud meie hääleõiguslikud kodanikud aktiivsete kodanike ridadest eemale peletab – see on Eesti Vabariigi pidamine mingiks väljavalitute aktsiaseltsiks, kus enamik inimestest aktsiaid ei oma. Seega tunneb suur osa kodanikest, et neil pole Eesti Vabariigis tegelikult ka sõnaõigust.
Mare Taageperal oli inimese ja kodanikuna alati julgust püüda tõlkida meie poliitilises kultuuris juhtivad sõnavõtud inglise keelde. Tema autoriteedist piisas, kui ta vahel ka ähvardas meie poliitiliste rõvesuude sõnavõtud maailmale laiemalt läbi inglise keelde tõlkimise avalikuks teha.
AD 2016 ootab Eesti poliitiline kultuur tegelikult tarmukat poliitikut, kes suudaks hoida seda oma Eesti poliitilise kultuuri stiili väljaarendamist, mis vastaks meie riigi loomisel väljaöeldud põhimõtetele, mida seni pole kahtluse alla panna suutnud mitte ükski meie juhtiv poliitik: Eesti Vabariik on vaba, demokraatlik ja rippumatu vabariik.
Need on tänases keerulises maailmas püsimajäämiseks vajalikud väärtused, mille eest veidi enam kui miljoni kodanikuga riik peab iga päev palehigis tõesti tööd tegema ja seda koostööna, sest muidu on meid selle tulemuse saavutamiseks selgelt liialt vähe.
prof. Peeter Järvelaid
