ERSP asutajad tulid kokku Pilistveres, Viljandimaal, asutamiskoosolek peeti kohalikus kirikus, kus pastoriks oli tuntud rahvuslane Vello Salum, kellest sai ERSP esimese juhatuse liige. Aastal 1988 oli see julge tegu, mis võinuks maksta vähemalt ametikoha. Tookord polnud mingit kindlust, kas ainuvalitsevale komparteile põhimõttelise väljakutse esitanud rühmitusel võimaldatakse partei loomine lõpule viia või lõpevad asutajate kavatsused Pagari tänava trellide taga.
ERSP programmis esmakordselt välja kuulutatud eesmärki – taastada täielikult iseseisev Eesti rahvusriik – peeti 20. augustil 1988 ebareaalseks või liiga julgeks. Kõigest paar kuud varem oli saanud taas võimalikuks eesti rahvusvärvide avalik kasutamine. Ometi kardeti üha Nõukogude armee ja võimuaparaadi karistavat vastulööki, kui ületatakse ,,mõistlikkuse piir“. Eelistati loota, et kindlamaks vahendiks kriisist pääsemisel on Nõukogude Liidu kompartei katse tõsta end nagu parun Münchhausen ise juukseidpidi soomülkast välja. Asutamata oli veel Rahvarinne, mis ametlikult loodi poolteist kuud hiljem. Just sel hetkel kuulutasid ERSP algatajad vajadust teha lõpp kompartei võimumonopolile, kehtestada mitme partei süsteem ning esitasid tegevuskava, kuidas venestamissurve alla asetatud eestlased võiksid rahvusena kestma jääda.
Põhimõtteline lahknevus võrreldes kommunistlike võimude sildi all üritatud uuenduskatsetega seisnes selles, et ERSP asutajad keeldusid uskumast kompartei moraalsesse õigusesse ja reaalsesse suutlikkusse ühiskonda sisuliselt reformida. Teine, sama põhimõtteline erinevus puudutas rahvusriiklust: rahvusdemokraatlike jõudude veendumuse põhjal said Eesti tuleviku üle otsustada üksnes 1918.a. välja kuulutatud Eesti Vabariigi seaduslikud kodanikud. Kompartei reformistid ei osanud või ei söandanud pikka aega teha vahet Eesti Vabariigi kodanike ning nõukogude immigrantide vahel. Oleks areng jätkunud viimatimainitud skeemi kohaselt, siis jäänuks ka iseseisvunud Eesti kakskeelseks, otsustusõigus Eesti tuleviku suhtes kuulunuks kõigile nõukogude sissekirjutusega elanikele ning parlamendi liikmeist moodustunuks tubli kolmandiku mitte-eestlased. Sellise valiku korral poleks Eesti suutnud Venemaa mõjupiirkonnast välja rabeleda ega võinuks unistadagi Euroopa Liitu või NATO-sse astumisest. ERSP asutamisega pandi alus rahvuslik-demokraatlikule alternatiivile ikka veel kehtiva nõukogude süsteemi suhtes. Pärast 20. augustit 1988 ei saanud kommunistlikud võimumehed enam väita, et üksnes nende käes on võti ja vahendid ühiskonna väljaviimiseks sügavast kriisist, kuhu kompartei oli selle ise juhtinud.
ERSP asutamiskoosolekul esitati illusioonidevaba ja realistlik nägemus Eesti olukorrast. ERSP rajajate tugevaimaks küljeks tuleb pidada võimet tunnetada nõukogude impeeriumis alanud muudatuste potentsiaali, orienteerudes mitte tänasele, vaid homsele, tänases juba kujunevale tegelikkusele. Selleks oli vaja selget ja põhimõttelist lahenduskava. Pilistveres õeldi välja, et rahvuslik sõltumatus ei saa olla muude reformide poolhäbelik kõrvalsaadus, vaid on ainus vahend ja tagatis eesti rahva olukorra lahendamiseks. Esitasin oma kõnes mõtte: „uppuja ei saa end päästa, olles ise käsist ja jalust seotud suurema uppuja külge ja olles sunnitud igaks päästmisliigutuseks Moskvast luba paluma. Eluohtlik olukord eeldab täielikku liikumis- ja otsustamisvabadust, teisi sõnu – riiklikku iseseisvust“.
ERSP ei kujunenud tühjal kohal. Tema tuumiku moodustasid Hirvepargi 1987. aasta meeleavalduse organiseerinud rahvusdemokraadid ja hiljutised süümevangid nagu Lagle Parek, Heiki Ahonen, Arvo Pesti, Erik Udam, Mati Kiirend, Jüri Adams, Eve Pärnaste, Viktor Niitsoo, Kalju Mätik, Endel Ratas jt. Pärast Hirveparki asuti koguma toetusallkirju stalinismiohvrite mälestusmärgi püstitamiseks, üritati 2. veebruaril 1988 tähistada Tartu rahu aastapäeva, korraldati 24. veebruaril 1988 Tallinnas Eesti Vabariigi 70. aastapäeva tähistamise omaalgatuslik suurmeeleavaldus ning viidi juunist oktoobrini Draamateatri kõrval läbi igapäevane poliitiline pikett, mis nõudis ikka veel Uurali vangilaagreisse suletud kodanikuõiguste eestseisjate Enn Tarto ja Mart Nikluse vabastamist. Just see pikett teadvustas 1988. aasta suvel tuhandetele möödujatele probleeme ja nõudmisi, millest vaikis ametlikku perestroikat kajastav ajakirjandus; piketist sai paik, kus paljud rahvuslikult ja kommunismi suhtes selge hoiaku kujundanud inimesed kohtusid ning tutvusid. See lõi kandepinna ERSP moodustamisele.
ERSP astumine Nõukogude Eesti tegelikkusesse purustas aastakümneid kehtinud tabu, mille kohaselt kompartei kõrval ei tohtinud olla ühtegi teist poliitiliselt organiseerunud jõudu. Selle tabu rikkujaid ootas varem surmanuhtlus, hiljem ebainimlik ja pikk karistus sunnitöölaagreis. Seetõttu püüti isegi liberaalsemail aegadel poliitilisi taotlusi maskeerida näiteks kultuuriseltside sildi taha. ERSP rajamine murdis paisu. Niipea kui selgus, et poliitilise erakonna asutamine pole enam karistatav, järgnes uute parteide asutamise laine, seda mitte üksnes Eestis, vaid ka mujal Nõukogude Liidus. ERSP organisatsiooniline struktuur ja demokraatlik põhikiri said mitmeti eeskujuks järgnevatele parteidele.
Juba septembris 1988 saatis ERSP avaliku läkituse Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile (ÜRO), nõudes rahvusvahelise õiguse vastaselt okupeeritud Eesti sõltumatuse taastamist ja Eesti vastuvõtmist ÜRO-sse. Veebruaris 1989 algatas ERSP koos Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Kristliku Liiduga Eesti Vabariigi seadusliku kodanikkonna registreerimise – Kodanike komiteede liikumise. Selle liikumise tulemusena 1990.a. valitud Eesti Kongressis oli ERSP juhtivaid jõude. ERSP liikmed Jüri Adams, Vardo Rumessen, Vello Salum, Viktor Niitsoo, Hain Rebas, Eve Pärnaste, Linnart Mäll, Kalle Jürgenson, Ants Erm jt olid aktiivselt tegevad Põhiseaduse Assamblees. 1992-1995 kuulus ERSP esimesse põhiseaduslikusse valitsusse ning ühines 1995 koonderakonnaga ,,Isamaa“ Isamaaliiduks.
Kolmkümmend viis aastat tagasi valitsenud olukorda meenutades torkab silma huvitav kokkulangevus. Kui 20. augustil 1988 peeti Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei programmi riskantseks utoopiaks, millest „mõistlikud“ ja „realistlikud“ liikumised distantseerusid, siis täpselt kolm aastat hiljem – 20. augustil 1991 – taasiseseisvus Eesti just nende põhimõtete alusel. Iseseisvus 1918.a. välja kuulutatud rahvusriigina, mille mõte on väljendatud ERSP asutajaliikme Jüri Adamsi koostatud 1992. aasta põhiseaduses: ,,tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.“
Tunne Kelam, ERSP asutajaliige, ERSP esimees 1993-95
