Lubage tutvustada teile üht Pärnumaal sündinud tuntud inimest. Selleks on 1887. aastal Vändra kihelkonnas sündinud võimlemisõpetaja ja skaudijuht Anton Õunapuu. Ta ohverdas oma elu Vabadussõjas Eesti iseseisvuse altarile. A. Õunapuu särava elutöö jäädvustamiseks avati 80 aastat tagasi, 26. mail 1940 Petseri lähedal Suur-Bereznjuki külas tema hukkumiskohas väärikas, rohkem kui kahe meetri kõrgune graniidist mälestussammas.
A. Õunapuu sai hariduse kodukandi Vaki valla ja Vändra kihelkonnakoolist. Viimase juhataja, tuntud kultuuritegelase Anton Jürgensteini õhutusel jätkas noormees kooliteed iseõppijana. Seda saatis juhindumine karskuse ja kehakultuuri põhimõtetest ning huvi soome keele ja spordielu vastu. Tänu „Kalevi“ spordiseltsi stipendiumile õppis A. Õunapuu aastatel 1910-1913 vabakuulajana Helsingi Ülikooli Võimlemisinstituudis. Ta lõpetas selle magistrikraadiga, olles sel ajal spordi alal üks vähestest kõrgharidusega eestlastest.
Õpingute aegu tegeles A. Õunapuu ka eestikeelsete spordi-oskussõnade väljatöötamisega. Teda nõustas 1913. aastal doktoritöö kaitsmiseni jõudnud keeleteadlane Lauri Kettunen, kes aastatel 1920–1924 töötas Tartu Ülikooli professorina.
A. Õunapuu pöördus Soomest kodumaale mitmekülgsete teadmistega spordipedagoogina. Selle juurde kuulusid tema erialaga seotud oskused ka spordimeditsiini, sh massaaži, ortopeedia ja taastusravi, samuti vetelpääste alal, lisaks Robert Baden-Powelli (1857-1941) skautluse maaletoomine. Tänu õppereisile Rootsi ja Saksamaale, oli ta kursis sealsegi spordieluga.
A. Õunapuu hindas kõrgelt rahvalike spordimängude osa noorsookasvatuses. Ta ilmutas selle tõhustamiseks juba 1908. aastal trükisõnas „Uued Soome-Rootsi laulumängud“. A. Õunapuu pidas vajalikuks Eestiski koguda rahvaluulealaselt samalaadseid mänge. Selles valdkonnas tegi hiljem oma elutöö tema ülikoolikaaslane rahvatantsutegelane Anna Raudkats.
Aastatel 1913–1918 töötas A. Õunapuu Tallinna mitmes koolis, sh hiljem vändralase Ernst Peterson-Särgava juhitud Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumis võimlemisõpetaja ja „Kalevi“ spordiseltsis instruktorina. Tema kehakultuurialane tegevus ulatus treeningute, kursuste ja võistluste korraldamise, samuti ajakirjanduse kaudu üle Eesti. Tema järgijate hulka kuulus hilisem rahvusvahelise tuntusega tulevane võimlemispedagoog Ernst Idla. A. Õunapuu oli selliste spordialade nagu kergejõustiku, tennise, ujumise ja võimlemise kõrgetasemeline juurutaja Eesti noorsoo ellu. Samad sõnad koolinoorte skaudimalevate moodustamise kohta. Selle varjus tegeldi ka sõjalise väljaõppega. Seda tingis maailmasõja taustal rindejoone lähedane sisepoliitiline olukord. A. Õunapuu relvastatud koolipoisid hoidsid Tallinnas korda 1917. aasta võimuvahetusest tingitud segaduste aegu. Linnakodanikud vajasid kaitset punaste marodööride eest. Oluline oli tema koolipoiste panus 1918. aasta talvisel madisepäeval Eesti Vabariigi väljakuulutamisel meie Ajutise Valitsuse ja Päästekomitee turvamisel. Ka ruttasid Tallinna koolipoisid esimeste hulgas Vabadussõja puhkemisel tõkestama Punaarmee sissetungi Narva rindel. Kultuuriminister Tõnis Lukas rääkis tänavu küünlapäeval Tartu rahumaja juures, et just õpetajaoskustega ohvitserid suutsid tavapärase sõjalise ettevalmistuseta koolipoisse lahinguväljal säästvalt juhtida. See tulenes sellest, et Eesti ohvitserkonna üheks taimelavaks olid ilmasõtta mobiliseeritud koolmeistrid. Sellest on kirjutanud ka Albert Kivikas oma romaanis „Nimed marmortahvlil“.
A. Õunapuu tegeles 1918. aasta lõpus spordiseltsi „Kalev“ liikmetest relvastatud Kalevlaste Maleva moodustamisega. Nende võitlushüüe oli – „Parem auga surra, kui ikkes vaevelda!“. Ta läks 2. jaanuaril 1919 selle maleva kuulipildurite roodu pealikuna Tallinnast teele Jõelähtme suunas. Sealt edasi kindralmajor Aleksander Tõnissoni juhitud Eesti rahvaväe 1. jalaväepolguga vastupealetungile. Meredessantide, soomusrongide ja Soome vabatahtlike toel lõppes võidukas välksõda Põhja-Eestis Narva vabastamisega 19. jaanuaril. A. Õunapuu sai aga selle käigus 16. jaanuaril Virumaal Järve lahingus raskelt haavata. Ta toimetati arstide hoolde Tallinna.
Ravi veel pooleli, tormas A. Õunapuu Petseri rindele. Seal oli Eesti vabastamine takerdunud. Üheks tema sõjakaaslaseks oli meie 1944. aasta peaministrist rahvuskangelane Otto Tief. Luureretkel 2. aprillil 1919 langes A. Õunapuu aga vaenlase kuuli läbi. See oli noore, 31-aastase Eesti patrioodi sangarlik elu, mis katkes tema parimates aastates.
Siia üks isiklik meenutus seoses A. Õunapuuga. 1970. aasta 28. augustil tegid mõned üliõpilased põrandaaluse ekspeditsiooni käigus Vändras juttu inimestega sealse Vabadussamba purustamise teemal. Üks vanem daam rääkis, et ta leidis lõhutud samba rusudest kivikillu Anton Õunapuu nimega.
A. Õunapuu mälestuse jäädvustamisega on tegelnud Leho Männiksoo eestvedamisel meie skaudiveteranid. Rohke asjakohase trükisõna avaldamise kõrval on nad hooldanud Vändra vanal kalmistul tema kalmu. Ka on needsamad veteranid istutanud skaudiliikumise rajaja sünnitalu, Aluste küla Liivoja maa-alale tammesid ja õunapuu ning paigaldanud mälestuskivi. Sarnaselt paljude Eesti Vabadussõja monumentidega on vaja taastada ka tema ausammas Petserimaal. Muide, tänavu Piusa jõe kaldal Kolossova külas toimunud Seto Kuningriigi päeval oli Petserimaa Suveülikooli üheks jututeemaks Eesti Vabadusristi kavaleri A. Õunapuu elu ja tegevus.
