Enda Hiiumaale sattumise kohta lausub armastatud poetess ehtaveliku huumoriga, et sel ajal oli moeasjaks abielluda läände ja siirduda üle suure vee. Talitas temagi nii, kuid Kärdla kohal otsustas, et see on küllalt kaugel läänes, jäi jalgu puhkama ning varsti leidis, et edasilennul polegi suurt jumet ühti. Jäi paigale ja rahvustus ümber nagu nii mõnigi pikema lennu sooritanu. Et saart ja mandrit lahutav suur vesi on selle koha pealt üsna kitsuke, see Avet ei häiri. Mis ta abielu(de)st sai, sellest Ave ei räägi ja mina ei küsi. Tean vaid, et praegu on ta kindlalt laulatatud Hiiumaaga.
Sest on nüüd juba õige mitu aastat möödas, kui Ave ja minu vahele sigis suur ja soe sõprus. Silmast silma pole me teineteist näinud, oleme pidanud lõdvavõitu kirja- ning telefonikontakti, aga kunagi seisime sama luulekogu lehekülgedel kõrvuti nagu noorpaar, muusa muigelsui pealt vaatamas, kui üritasime arglikult sõrmeotsi teineteise poole sirutada. Arvan, et nad ikka riivamisi kokku ka puutusid.
Just see põgus näpuotsakontakt tekitas minus rõõmutunde, kui Ave läinud aasta lõpul tunnistati Eestimaa Uhkuseks kultuuri arendamise eest Kärdla linnas. Teades, et ta oli tervislikult üsna viletsas olukorras, võtsin päev enne pidulikku sündmust temaga telefonitsi ühendust. Sain ta kätte otse haiglapalatist. Reipal häälel teatas Ave, et tohtrid laseksid ta koju, kuid ta eelistas paigale jääda ning Eestimaa Uhkus uhkelt vastu võtta selle asemel, et edasi-tagasi üle väina loksuda.
Järgmisel päeval jälgisin ETV vahendusel ülekannet tunnustustseremooniast. Ave hoidis oma kastanpruuni pead uhkelt püsti, seisis kui tõrvalill kesk haljendavat muru ja torises mokaotsast: „Kas teil polnud paremat teha, kui tulla austama lolli vanainimest, kes ei oska oma tervise eest hoolt kanda!” Ma ei näinud ta silmi, kuid läbi torina tundsin, et need särasid. Raamatukese, mille ta žürii esimehele Eri Klasile tänutäheks pihku torkas, tundsin otsemaid ära – see oli ta äsjailmunud groteskseid uperpalle pilduv „Seep”. Ja mina muidugi jälle uhke kui kukk, et seebikeetja mind jätkuvalt oma sõbraks peab.
Jah, ratastoolist ronis vitaalne Ave välja. Jalg, mis ta enda sõnutsi juba seitsmendat korda järjest otsa jäi, kannab taas sel määral, et laseb liikuda. Mu järjekordset kõnet vastu võttes teatas asjalikult: „Näe, tulin just poest! Mis viga käia, buss läheb lausa ukse eest mööda.”Kümne aasta eest, kui ta kuuekümneseks sai, oli otsustanud vanaks hakata, kuid kõik asjad ei õnnestu isegi Ave käes. Vananemine on üks neist vähestest. Ei saa vananeda, sest tekitab enda ümber aina nooremat elu. Kes soovib vananemisvastast retsepti, siis Ave seda kadedalt endale ei hoia: „Ärge kapselduge! Vedage end kodunt välja ja inimeste hulka kasvõi vägisi ja vastutahtmist.” Samas hoiatab, et vananemise plussid võivad tihti miinusteks muutuda – iga päev saad midagi uut teada, aga… kuhu sa selle tarkusega lähed?
Oma seitsmekümnendat sünnipäeva Ave eeloleval sügisel suure pauguga pühitseda ei kavatse. See on ka põhjus, miks mina oma jutuga juba nüüd aegsasti välja tulen. Sajanda sünnipäeva tõotab küll ära pidada, kuid – kas mina jälle jaksan seda ära oodata?
Sajases Aves ei näe ma midagi võimatut. Kahju ainult, et ta iial lapselapsi ei saa. Poeg ja tütar kinnitavad nagu ühest suust, et ei saa seda luksust endale lubada – ema kantseldamisega on vaeva küllalt. Kuid ka lastelastetuna jääb Ave nii Eestimaa kui Hiiumaa uhkuseks.
Eerik Purje