Montrealist Torontosse
„Kuigi ma väga palju Montrealis linna peal ringi ei rännanud, võin võrreldes Torontoga selle erinevuse tuua, et Montreal on euroopalikum. Samas, kuna Montreal on ikkagi kakskeelne, (prantsuse ja inglise), siis prantsuse keelega mina nii hästi hakkama ei saanud, kui oleks pidanud. Nii otsustasingi, et tuleks edasi Torontosse, kus prantsuse keelt vaja ei ole. Õnneks oli mul Torontos sõbranna juba kohapeal, kes rääkis mulle Tartu College'ist, mis on eelkõige üliõpilastele mõeldud ühiselamu. Muidugi pidin algul veidi ootama, sest ega siin toa üürimine väga lihtne ei olegi. Esmalt pead täitma sooviavalduse ja siis oled järjekorras – kui midagi vabaneb, antakse sulle teada.”
Ei usu, et noored eestlased oleksid oma juured kaotanud
Kohalikke iseloomustab Agnes kui avatud ja heatahtlikke inimesi, kes on alati valmis aitama. „Nad on tõesti väga sõbralikud, abivalmid ja hoopis avatumad kui eestlased. Samuti ollakse alati valmis hea nõu ja jõuga aitama. Näiteks kui kõnnid tänaval kaardiga ringi ega leia õiget teed, tullakse tihti küsima, kas on abi vaja ja juhatatakse ka õige suund kätte.
Agnes usub, et kodust eemalolek tuleb igale inimesele kindlasti kasuks ja soovitab kõigil, kel vähegi tahtmist ja võimalust, kusagil võõras kultuuriruumis end proovile panna: „See kindlasti õpetab mulle iseseisvalt elus hakkama saamist ja avardab kõvasti mu silmaringi. Kindlasti saan ma selle aasta jooksul palju uusi ja toredaid tutvusi. Samas ma ei leia, et noored oleksid oma juured kaotanud. Me ikkagi ajame oma eestlust edasi. Probleem on võib olla lihtsalt Eestis, kuna meil on need palgad nii väiksed, et inimene, kes töötab samal alal kuskil mujal, saab selle eest 2-3 korda rohkem palka. Selletõttu see väljaränne toimub. Kuigi ma ei tee kindlaid plaane usun siiski, et peale aastast viisa lõppemist lähen mõneks ajaks koju tagasi, aga võib-olla kisub mind siis juba mõnda teist riiki avastama, kuid Eestit ma kunagi ei unusta ja eesti keelt ma räägin ikka edasi.
Soov maailmas ringi rännata ja erialaselt areneda
Pärast kahte kuud puhkust New Yorgis otsustas Katre oma sõbranna Agnese eeskujul samuti enesele aastase Kanada elamis- ja tööloa taotleda: „Tundsin, et Eesti on väike. Tahaksin natuke maailmas ringi käia ja inglise keelt juurde õppida. Tutvuda võimalikult palju uute inimestega ja näha, kuidas siin juuksuri tööd teha, et ka oma erialaselt areneda. Õnneks leidsin ma erialast tööd, aga eks ma tegelikult olin valmis ka kõike muud tegema. Arvan kas ehk kolmandal päeval, kui läksin City Halli oma Social Insurance Numbrit tegema, kõndisin Queeni peal ja astusin sisse ühte juuksurisalongi ning põhimõtteliselt öeldi, et tule järgmisel päeval proovima. Kolm kuud olen seal nüüd töötanud ja siiani väga meeldib. Muidugi oli kohe alguses see mõte, et võimalusel tahaks erialast tööd teha. Siinne töökeskkond ikkagi erineb Eesti omast. Olen tähele pannud, et inimesed siin on kuidagi tänulikumad või hindavad rohkem sinu tööd,” usub Katre.
Tuli ennast Kanadasse proovile panema
„Eks ma tulin siia ennast proovile panema, kas ma saan hakkama, sest ma ei olnud ennem välismaal töötanud. Mulle meeldib hästi palju reisida ja kuna tänapäeval on skype, siis ega ma ausalt öeldes veel väga koduigatsust ei tunne. Suur pluss on seegi, et siin on nii suur eesti kogukond.
Midagi olen ma juba enda jaoks tõestanud. Ma saan hakkama – seda ma ju siia tegelikult tulingi tegema. Vaatame, mis elu toob. Ma kindlasti soovitan kõigile näiteks kuskil välismaal elada. Sa näed nii palju erinevaid kultuure, inimesi ja sa muutud ka ise palju leplikumaks ja rahulikumaks. Enim muidugi väärtustan ma uusi toredaid sõpru, keda ma olen siin leidnud. Nii kanadalasi kui ka eestlasi, kes on tulnud Torontosse õppima või töötama. Mulle tundub, et välismaal saadud tutvused on alati kuidagi teistmoodi.
Agnese ja Katrega vestles Margus Veimann