Subscribe Menu

Eestlaseks olemise võlu ja valu

Tartu lähedalt asuvast pisikesest Puurmannist pärit Katre Viilvere jõudis mõne kuuga teha VEMUs praktikat, magistritööd Kanadas sündinud noortest eestlastest ja olla üheks kuratooriks Kanada eesti noortele pühendatud näitusel „Am I Estonian?"

Oma sünnikohta kirjeldab Katre kui armast väikest kohakest, mille pärliks on imeilus Puurmanni loss koos pargiga. Viimased viis aastat on ta elanud hoopis Saksamaal Hannoveris, kus hetkel omandab magistrikraadi erialal Atlantic Studies in History, Culture and Society, mis eelmise aasta sügisel ta ka Kanadasse Torontosse tõi.
Katre enese sõnul sai Saksamaa pisik alguse keskkooli ajast, mil ta ühe aasta vahetusõpilasena seal veetis. „Ma arvan, et see oli tolle aja jooksul mu elu kõige parem aeg ja sain väga palju sõpru. Käisin seal väga tihti ja siis tutvusin sealse noormehega. Bakalaureusekraadi omandasin ma Hildesaini ülikoolis, kus õppisin tõlkimist ja kultuuridevahelist suhtlemist. Mind on alati huvitanud keeled ja kultuurid ja nii otsustasin peale "bakat" omandada magistrikraadi Hannoveri ülikoolis, kus õpime Atlandi ookeani ümbritsevate ehk siis Ameerika, Euroopa, Aafrika kontinentide vahelisi ajaloolisi, kultuurilisi ja ühiskondlikke suhteid."
Katre Viilvere tutvustab Tartu College’is veebruarikuus esitatud näitusel “Am I Estonian?” oma uurimistööd. Foto: Peeter Põldre

Alati on paelunud väikesed rahvad ja kultuurid

Katre sõnul on teda alati huvitanud inimeste ja eriti väikerahvaste uurimine: „Näiteks oma bakalaureusetööd tegin ma maaja rahvastest. Neil on väga eriline kultuur ja keeled ning hispaanlased surusid neid maha ja nad ei tohtinud oma keeli rääkida. Selline ajaloo aspekt huvitas mind, sest eestlastel on ka väga raske ajalugu olnud.
Alustades õpinguid magistrantuuris oli Katrel tekkinud juba kindel veendumus, et soovib oma tulevase magistritöö siduda Eesti või eestlusega: „Mul oli kindel soov Eestiga oma lõputööd seostada. Kui ma bakalaureuse ära tegin, siis lubasin iseendale, et magistrikraadiks seon ma oma uurimuse kindlasti kuidagi Eesti või eestlastega.”
„Alguses praktikakohta otsides mõtlesin minna Inglismaale, kuhu viimasel ajal on üsna palju eestlasi läinud. Samuti asub see Saksamaale lähedal ja olin seal varem ka käinud. Siis vaatasin aga hoopis teisele poole Atlandit ja seal oli Kanada, kus on suur eesti kogukond ja üleüldse väga multikultuurne ühiskond.”

Tugev suhestumine Eesti pärandiga

„Esimestel kuudel töötasin iga päev kuus tundi arhiivis ja õhtuti istusin siis oma kirjanduse kallal ja hakkasin mõtlema, mis võiks see teema olla. Põhimõtteliselt see idee, et ma noortele keskendun, tuli täiesti juhuslikult. Teadsin, et tahan teha tööd eestlastest Kanadas, aga ma ei teadnud üldse, millisest vanusegrupist või millisel teemal. Oma uurimuste pealkirja ma veel täpselt ei tea, kuidas see välja kujuneb, sest oma intervjuudes küsisin ma väga mitmeid asju. Näiteks, kuidas noored suhestuvad nii eesti kogukonna, kultuuri kui ka riigiga. Siiski usun, et lähen identiteedi poole, kuidas eesti kogukond, eesti koolis või laagris käimine nende identiteedi kujunemist mõjutab.”
Katre lisab: „Muidugi olen ma väga palju teadmisi saanud selle kogukonna kohta siin Kanadas, millest ma varem midagi ei teadnud. Kuidas inimesed suhtuvad oma pärandisse ja tegelikult on see olnud väga üllatav, et see kõik siin nii tugev on. Ma tõesti ei oleks osanud seda arvata.”

Uurimustööst kasvas välja näitus

Katre lõputööst koorus välja Kanada eesti noortele pühendatud näitus „Am I Estonian?”, mis oli väljas Tartu College'is. Näitusel esitleti eestlaseks olemise võlu ja valu läbi Toronto eesti noore suu ja südame.
„Näitust tegime me koos Piret Noorhaniga, kelle idee see tegelikult oli, sest kui me teadsime, mis teemal mu lõputöö tuleb, siis ta arvas, et miks me ei tee ka sellest näitust. Piret leidis ühelt konverentsilt ka eesti juurtega antropoloogi Kristen Dobbini ja nii võtsime ka tema mängu. Samuti Kerly Ilvese, kes on teada tuntud fotograaf, sest mõtlesime, et kindlasti oleks vaja ka pildimaterjali lisaks tekstidele. Nii hakkas mõte umbes novembri keskpaigas kooruma, detsembri alguses oli esimene kokkusaamine ja veebruari lõpus oli pidulik näituse avamine,” on Katre kõigile osalistele kui ka külastajatele siiralt tänulik.

Read more