Kui poeg Leo pärast tulistamist Montreali haiglas surmaga võitles, algasid Eha traumaatilised elamused, mille käigus ärkas temas Emalõvi. Esimesena jõudis haiglasse Leo isa, kes veetis poja juures kaks päeva. Nägi poja kõhul tuttavat armi – ta ise oli nelja-aastaselt läbi teinud südameoperatsiooni (open-heart surgery). Siis läks isa koju tagasi, Eha tuli ja võttis üle tema hotellitoa, kus ta magada ei saanudki. Ööbis haiglas, lamas ainsa vaba madratsita voodi raamil ja hoidis poja käest kinni. Hotellitoas käis ainult pesemas ja riideid vahetamas.
Ema ja poeg tulid koju. Poja traumadest rääkisime eelmises artiklis. Paralleelselt nendega algasid ema omad. Kui Leo ülakorrusel oma raamatut kirjutas, elustusid ta läbielamused. All oli pidevalt kuulda karjumist, vandumist, laamendamist.
Enesetapukatseid oli Leol õieti mitu. Esimene ja tõsiseim leidis aset Kingston Road´i kõrgel sillal, Ehatare ja Eesti Kodu läheduses. Leo on õhtul ühe tütarlapsega kõrtsis käinud ja taksoga öösel koju sõites sellega riidu läinud. Keset silda palub ta takso peatada ja väljub, et väidetavalt leevendada „hüdraulilist survet”. Taksojuht taipab, et poisil on kavatsus alla hüpata, rebib ta autosse tagasi ja paneb tagatuled vilkuma. Juhuslikult mööduv politseipatrull peatub ning asub olukorda kontrollima. Leo tõmbab politseiniku kabuurist püstoli, surub suudme oma meelekohta ja ütleb väljakutsuvalt: „Anna mulle põhjus triklit tõmmata!” Politseinik suudab noormehe maha rahustada, saab oma relva tagasi ja kontrollib dokumente. Nimi tundub tuttavana, vesteldes selgub, et tunneb Leo vanavanemaid. Leo laseb politseinikul end koju viia.
Kell on neli hommikul, kui Eha ärkab koputuse peale. Ukse taga on poeg Leo politseiniku seltsis. Ehal on kombeks kasutada emade äraproovitud taktikat – suudelda oma lapsi huultele, nii saab kõige kindlamini teada, kas on tubakat või alkoholi pruugitud. Talitab seegi kord nii ja taipab, et poiss on kõvasti purjus. Politseinik selgitab lühidalt olukorda ja küsib, kumb neist noormehe haiglasse viib. „Mina!” teatab Eha resoluutselt. „Magan diivanil ta otsas, kui vaja.”
Leo tukub paar tundi, siis ärkab ja küsib, mis juhtus. Hakkab alles juhtuma. Haiglasse, poiss, jalamaid! Kell on kuus-seitse hommikul. Eha äratab abikaasa ja käsutab mehed tagaistmele, ise istub rooli. Raul, vaata, et poiss autost välja ei hüppa! Enne kui nad liikuma pääsevad, jõuab koju Leo noorem vend ja blokeerib oma autoga sõidutee. Leo kasutab juhust ja üritab tuppa tagasi tormata. Vend on lühem, kuid tugevam, surub ta autosse tagasi.
Jõuavad haiglasse. Raul, ära lase teda silmist! Mina lähen arsti otsima, ooteaeg võib olla pikk. Eha läheneb valveõele ja nõuab psühhiaatrit, KOHE!!! Seletab, et ta poeg, kes varem samas haiglas viibinud, üritab enesetappu. Ta jutt ei avalda soovitud mõju. Läheb tagasi oma meespere juurde. Nagu arvata võis, on Raul üksi. Leo suutis teda veenda, et peab tualetti minema, tegelikult aga ronis viienda korruse terrassile. Raul oli Leo tulistamise ajal kodus trepist alla kukkunud ja kederluu murdnud. Lahases jalaga polnud temast Leole järele jooksjat. Eha alarmeerib turvameeskonna, kes asub põgenikku otsima. Leo on üritanud terrassilt alla hüpata, kuid muutnud meelt. Kui ta lõpuks leitakse haigla õuelt, on ta oma põiehädad leevendanud püksilukku avamata, istub maas looteasendis (fetal position). Oma professionaalsete kogemuste põhjal tabab Eha klassikalise tunnuse, et midagi on tõsiselt korrast ära.
Lõpuks ilmub psühhiaater haiglasse, Leo viiakse palatisse. Ehal on ainult üks oluline toiming veel sooritamata. Emalõvi sammub valveõe juurde ja kostitab teda ainsa sõnaga: „BITCH!!!”
Nii, poeg on lõpuks ometi kindlas kohas, asjatundliku järelvalve all. „Aga ta, sunnik, tuli sealt ka libedalt välja, valetas päris hästi!” nendib Eha. „Oh, I was pretty smooth!” naerab ema pihtimust kuulav Leo.
Aitab vast traumadest. Järgmises lehenumbris otsigem lahendusi. Igast halvast kogemusest peab midagi kasu ka olema.
Eerik Purje
Loe lisaks:
