Ta räägib lugu temale kallitest naistest, hüpates mängleva kergusega ühest rollist ja ühest ajastust teise, kehastudes vaheldumisi oma eestlannast emaks (kes kannatab Alzheimeri tõve käes) ning juba siit elust lahkunud itaallannast vanaemaks ja šotlannast ämmaks. Lugu jutustatakse sujuvalt, kuid samas on erinevate karakterite vahel väga selged piirid. Erinevad kostüümid, mida näitlejanna pidevalt vahetab (kasutatud kostüümid rändavad pesukorvi), on minimaalsed – põll, kübar, prillid ja muud pisidetailid. Kuigi tundub, et needki on pigem publikule silmailuks ja visuaalse pildi elavdamiseks, sest tegelik ümberkehastumine toimub erinevate aktsentide abil – lavalt kõlab eesti, itaalia ja šoti moodi inglise keel. Taustal aga näeme endisaegseid fotosid naistest, kes näitlejanna elus nii olulist osa on etendanud, ning tema teistest pereliikmetest.
Etendus on vahvalt humoorika alatooniga. Julia DeSotto on tabanud iga naise olemust „täpselt kümnesse”, näidates neid sageli üsnagi grotesksest vaatenurgast. Ta paneb naerma ning publik naerab rõõmuga kaasa. Kuid samas ei mõju see naer solvavana, sest selle taga on tunda autori austust ja armastust oma inspiratsiooniallikate vastu. Etenduse muusika on samuti väga nauditav. Julia DeSotto laseb mitmes kohas oma lauluhäälel kõlada ning publik laulab kaasa.
Lavastuse üldise meeleolu muutis minu jaoks pisut lohisevaks selle lõpp, kui näitlejanna proovis etenduses olnud tundeid otsekui ära seletada, rõhutades korduvalt, kui palju me oma vanematele võlgneme, et peaksime neid armastama, sest nad on meil ainukesed, ning tänades oma vanemaid. Selle tagamõte aga sai selgeks siis, kui tuled põlema pandi ning avastasime, et saalis viibisid ka näitlejatari (ratastoolis) ema, isa ja sugulased. Kokkuvõtteks võib öelda, et „I Remember Mama” on sooja huumoriga ja väga oskuslikult jutustatud lugu, mis teeb hinge hellaks ja paneb mõtlema kallitele inimestele – nii neile, kes meie hulgas viibivad kui neile, kes juba lahkunud. Paneb mõtlema ka sellele, kuidas erinevad kultuurid meie elu ja maailmapilti rikastavad ning kui palju on meil üksteiselt õppida.
Lea Kreinin
