Sellel kurval päeval olid Stenbocki majal pooles vardas musta lindiga sinimustvalged lipud ka Siim Kallase mälestuseks. Viimsilane Kallas oli ERSO austaja ja toetaja, nii kõlas kontserdi lõpulooks taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ülesehitamisele olulise panuse andnud poliitiku mälestuseks Schumann/Svendseni „Õhtulaul“ (Abendlied). Vaikselt voolava kauni muusika lõppedes lahkus dirigent Olari Elts lavalt, andes teed traditsioonilisele vaikuseminutile enne aplausitormi.
Kontsert algas aga Ukraina hümniga – ersolased on andnud lubaduse, et mängivad kuni sõja lõpuni ja rahu saabumiseni iga ERSO kontserdi alguses ukrainlaste hümni. Nii ka sellel kontserdil.
ERSO juubelihooaja programmi sirvides jääb silma, et enne ERSO 100.a juubeli kontserti 13. novembril (see on ERSO sünnipäev!) on mitu eel-avakontserti – üks Viimsi Artiumis, teine Estonia kontserdisaalis; eraldi festival Arvo Pärdi muusikaga, mille kunstiline juht on Tõnu Kaljuste; Tubina festival (kunstiline juht Mihhail Gerts) ja traditsioonilised sarjakontserdid. Enne 13. novembri juubelikontserti jõutab ERSO käia veel ka turneel Lõuna-Koreas. Juubelikontserti dirigeerib ERSO au-peadirigent Neeme Järvi, kes on kavasse valinud Joseph Haydni Sümfoonia nr 100 („Militaarne“), mille kõrval kuuleme Eduard Tubina „Süiti Eesti tantsuviisidest“ ja Villem Kapi Teist sümfooniat. Minifestivali lõpetab ERSO Lepo Sumera 5. sümfooniaga, kus Olari Eltsi juhatusel kõlavad veel Benjamin Britteni avamäng „The building of the House“ ja Richard Straussi sümfooniline poeem „Nõnda kõneles Zarathustra“.
Hooaja esimene pool kuni uusaastakontserdini tuleb tõesti väga sisutihe. Last but not least – ERSO sajandaks hooajaks ilmub raamat „ERSO – 100 aastat muusikat“, mille esitlus toimub Viru Keskuse raamatupoes Rahva Raamat 18. novembril. Sellele järgneb ERSO juubelile pühendatud minifestivali lõppkontsert peadirigent Olari Eltsi juhatusel. Ja mis eriti tore – Artise kinos näidatakse 24. septembrist kuni 5. novembrini muusika-dokumentaale ning tele- ja videosalvestusi, kus ERSOl on täita kaalukas roll.
Viimsi Artiumis algas ERSO kontsert Beethoveni 5. klaverikontserdiga, kus soleeris Maksim Štšura. Narvas sündinud ja seal muusikalise alghariduse saanud Maksimil olid seal head kasvutingimused, sest ta isa Anatoli Štšura on Narva Linna sümfooniaorkestri peadirigent ja kunstiline juht. Tema initsiatiivil korraldati Narvas rahvusvahelist Chopini-nimelilst noorte pianistide konkurssi. 2000. aastal võitis Maksim Štsura seal I preemia. Edasi tulid konkursivõidud juba Eesti pianistide konkursil (2008) ning võit Suurbritannia kolledžitevahelisel Beethoveni konkursil (2013.a). Juba 2021. aastal tunnustas Eesti Kultuurkapital Maksimi Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga kõrgetasemelise rahvusvahelise kontserttegevuse eest. Rahvusvahelise läbimurde saavutas Štšura koos viiuldaja Micahel Foylega – 2015. aastal võitis duo Foyle-Štšura nii Salieri-Zinetti rahvusvahelise kammermuusika konkursi kui Euroopa Beethoveni Klaveriühingu duode konkursi. Edasi tuli juba koostöö Euroopa suurimate plaadifirmadega.
Mina olin prof. Ivari Ilja klaveriklassi tähtmuusikut Štšurat kuulnud vaid üks kord – Beethoveni 250.a juubelile pühendatud festivalil. Sellest esinemisest on mul väga head mälestused, nii läksin Viimsi Artiumi kontserdile suure põnevusega. Kohalesõitmise vaev tasus end igati ära – nii head Beethoveni 5. klaverikontserdi esitust kuuleb eesti pianistidelt harva. Seda esitust võiks võrrelda Luki-Brendeli õpilase Lauri Väinmaa ja Luki-Vlassenko õpilase Kalle Randalu kõrgklassi tõlgendustega. Kohe esimesest akordist oli publik Štšural peos nagu öeldakse. Koosmusitseerimine Olari Eltsi ja ERSOga kinkis meile erilisi muusikahetki. Ma ei häbene tunnistada, et klaverikontserdi aeglase 2. osa ajal hakkasid mul pisarad voolama – klaver kõlas niivõrd kaunilt. Publiku tänuaplaus oli võimas – ERSO 100.a juubelile pühendatud „Auftakt“ oli järgneva hooaja suhtes paljulubav.
Teises pooles kõlas ERSO esituses Antonin Dvoraki 9. sümfoonia „Uuest maailmast“. Helilooja sõnul sai sümfoonia oma nime sellest, et ta muusika on inspireeritud ameeriklaste rahvamuusikast. See on sümfoonilise muusika vallas üks mängitavamaid teoseid. Kuulsust lisas loole seegi, et astronaut Neil Armstrong võttis sümfoonia lindistuse kaasa Apollo 11 missioonile Kuule 1969. aastal. See aasta oli Eestis laulupeo 100.a juubeli aasta, kuhu oli külaliseks kutsutud teiste seas ka üks vene kosmonaut. Kosmosevallutamise ajastu peegeldus ka eesti muusikas – Jaan Rääts kirjutas oma 4. sümfoonia „Cosmic“ etc.
Dvoraki sümfoonia „Uuest maailmast“ on üks ERSO leivanumbreid. Sellelgi ERSO hooajal kõlab teos mitu korda. Selle sümfoonia esitusega on võimalik tutvuda ERSO pillimeestega lähemalt, sest Dvorak on andnud võimaluse soleerida kõikidel pillirühmadel. Eriti efektselt kõlasid vaskpillid, kes Olari Eltsi ja orkestri kontsermeistri Triin Ruubeli eestvedamisel oma „piruette“ esitasid. Nüüdismuusika-ansamblist NYYD sirgunud Olari Elts nautis oma orkestri esitust ka ise silmnähtavalt. Väga hea valik ühe suurejoonelise juubelihooaja alguseks.
Kontserdi lisapalaks mängiti Schumanni „Õhtulaulu“, mille on orkestrile seadnud rootsi helilooja Svendsen. Kaunis muusika kõlas hiljuti lahkunud Siim Kallase mälestuseks ja aitas mõtted kosmoseavarustest tagasi maa peale tuua. Elame ju ajalikus maailmas, mis võib iga hetk lõppeda – igavesti jääb elama vaid hea muusika.
