Nüüd kõlas see imeilus meistriteos Badeni pealinnas Eesti dirigendi Hendrik Vestmanni juhatusel. Mägi, kes alustas oma muusikukarjääri küll õppides klaverimängu, oli sunnitud käehaiguse tõttu karjääri vahetama. Oma kompositsiooniõpinguid alustas noor eestlanna Mart Saare käe all, kes oli üks esimesi Eestis, kes ühendas folkloorse muusikalise materjali kaasaegsete helitöötehnikatega. Oma entusiasmi eesti rahvamuusika vastu, mis osaliselt põhineb balti ruunilauludel esimesest aastatuhandest enne Kristust, suutis ta edasi anda oma õpilasele. Mägigi osales mitu aastat rahvaluulearhiivi välitöödel. See töö ei jätnud noore noodilooja loomingut puudutamata: iseloomulikud meloodialiinid, kordusvormid, kontrastid, kõnelaadne intonatsioon ja rütmilis-meetriline varieeruvus kuuluvad Mägi muusikakeelde.
Alates 1954.a õpetas Ester Mägi kolmkümmend aastat ka muusikateooriat Tallinna Konservatooriumis. See töö võimaldas heliloojal arendada oma kompositsioonistiili vabalt ja valitsevatest trendidest sõltumatult. See tähendas aga ka seda, et tema teoste kataloog ei muutunud väga ulatuslikuks, kuid seda väärtuslikumaks.
Olulised on need vähesed orkestriteosed, mida iseloomustab eelkõige peen tonaalne värving. Hendrik Vestmannil õnnestus Badische Staatskapelle (Badeni Riigiorkester) juhtatades selle pastoraalluulega seotud teose peensus õrnatundeliselt esile tuua. Orkester järgis täpselt dirigendi taktikeppi ja varem antud juhendusi. Nagu Vestmann enne kontserti rääkis, on ta Ester Mägiga kohtunud ja proovides orkestriga rääkis ta muusikutele palju Eestist ja Maarjamaa loodusest.
Flöötide mängulised motiivid võetakse uuesti kasutusele – kõlaliselt selgelt eristatavad, kantud klaverile ja tšelesta saatel – ning areneb teine pingekaar, mis lõpuks kulmineerub kellamänguga.
Arkaadia on müütiline paik, kus inimesed elavad muretult kooskõlas loodusega. Rooma poeet Vergilius paneb kõlama karjaste omavahelised dialoogid, neid poeetilisi tekste „(veise)karjast“ nimetataksegi bukoolikaks. Sellest lähtuvalt tõlgendas eesti muusikateadlane Urve Lippus „bukoolikat“ kui „pastoraalluuletuste sarja“. Heliteos koosneb väikestest osadest, mille omavahelised seosed tagavad aga terviku sidususe. Viiulite esimesest noodist alates areneb klarnetis pikk eleegiline meloodia. Keelpillide saatel ilmneb põhiline harmoonia, mis põhivärviga võrreldavalt läbib kogu kompositsiooni. Flöödi mänguline motiiv vastab sellele. Nendest kahest elemendist luuakse pidevalt uusi variatsioone, moodustades esialgse laia pingekaare. Basside, timpanite ja madalate vaskpillide tumedad orkestrivärvid ilmuvad pärast üldist pausi korraks esile – mida korduvalt katkestavad meenutused keelpillidel eelnevast. Flöötide mängulised motiivid võetakse uuesti kasutusele – kõlaliselt selgelt eristatavad, kantud klaverile ja tšelesta saatel – ning areneb teine pingekaar, mis lõpuks kulmineerub kellamänguga.
Karlsruhe publik – Badeni Riigiteatri suur saal oli välja müüdud – võttis Ester Mägi nauditava teose, esitatud filigraanselt ja eredalt, südamlikult vastu.
Hendrik Vestmann dirigeeris veel Samuel Barberi (1910-1981) Kontserdi viiulile ja orkestrile op. 14 – solist Janos Ecseghy – ja Jean Sibeliuse (1895-1957) 1. sümfoonia e-moll op. 39.
Fotod: Werner Siebert
