Teadaolevalt lehvis esimese lipuna Kanada pinnal Püha Georgi Risti plagu, mida kandis John Cabot, kui ta saabus 1497. a Newfoundlandi. Tõsisemad katsed Kanadale lipu leidmiseks algasid 1880ndatel aastatel, kuid need nurjusid. Üksteise järel oli kasutusel erinevaid mitteametlikke lippe. 1950-ndatel püüdis kunstnik Alan Beddoe veenda peaministreid Louis St. Laurent'it ja and John Diefenbaker'it asendada tol ajal kasutusel olnud mitteametlik lipp uuega, kuid selleks puudus tipp-poliitikutel ilmselt tahe. Kui Lester Pearson sai 1963. a Kanada peaministriks, kogus lipu idee uut tuult tiibadesse. Beddoe esitles oma lipu kavandi 1964. a suvel Kuningliku Kanada Leegioni veteranidele Winnipegis, mis sai seal aga armutu hukkamõistu osaliseks.
Parlamendis toimusid samal aastal lipu-teemalised pikad ja tulemusteta debatid. Peaminister Pearson oli sellest nördinud ja tegi ettepaneku vastava komitee moodustamiseks, mille liikmed tutvusid 3541 (!) lipu kavandiga, leidmata nende hulgast sobivat.
Komitee esimees John Ross Matheson püüdis tekkinud ummikseisust leida väljapääsu, esitades omalt poolt valgel taustal paikneva ühe vahtralehega lipu kavandi, mille autoriks oli tema ajaloolasest sõber dr George Stanley ja kes kasutas inspiratsioonina Kingstonis asuva Royal Military College of Canada lippu. See meeldis komitee liikmetele ja kiideti heaks ka Parlamendi Esindajatekojas häälteenamusega 163:78. Järgnevalt kooskõlastasid eksperdid lipu täpsed värvid, proportsioonid jm detailid. 15. veebruaril 1965 heisati pr Joan O'Malley õmmeldud vahtralehega lipp esmakordselt Ottawa Parlamendimäel. Oli ülev hetk. Paljud olid pisarateni liigutatud, nende seas John Diefenbaker.
Ometi pole kired Kanada lipu ümber siiani vaibunud. Kas pidada Kanada lipu “isaks” John R. Mathesoni või dr Stanley't; kas selle sünnikohaks oli Ottawa, Kingston või Brockville? Vaidlused kestavad, igaühel on siin oma argumendid ja oma tõde.
Valitsus on lubanud Kanada lipu 50. a juubelit tähistada iga-aastase Winterlude festivali raames. Lipu sünniga seotud linnad plaanivad suurejoonelisi üritusi, püüdes üksteist üle trumbata. Siiski pole see kõik kriitikute arvates piisav. Kuna lipu juubelil on patriootiliste tunnete seisukohalt eriline tähtsus, tuleks seda ka väärikalt tähistada. Nii tunduvad ülimalt väiklastena opositsiooniparteide etteheited, nagu kulutataks käesoleva juubeli läbiviimiseks liiga palju raha.
Elle Puusaag
