Uus iseseisvus tähendas murranguliselt laienenud isiklikku suhtlemist pagulaskirjanikega. Nõustun aga selle valdkonnaga pikka aega tegelenud Anne Valmasega (1941-2017), kes Sirbis (12.04.2012) Arved Viirlaiu 90. juubelisünnipäevale pühendatud artiklis „Sakilise eluteega kirjamees“ möönab, et kodumaine huvi pagulaskirjanduse vastu pole piisav.
Sel on oma põhjused. Tasub meenutada, et kui väliseesti kogukonnas sai Viirlaiu teostele osaks elav vastukaja, siis kodu-Eestis pani nõukogude võim tema raamatud rangeima keelu alla. Seega Mart Laari väide Viirlaiu „Ristideta hauad“ kodumaise väljaande (Eesti Päevaleht / Akadeemia, 2009) saatesõnas, nimelt, et see romaan „oli üks kõigi aegade mõjukamaid eesti kirjandusteoseid nii kodu- kui ka välismaal“, vajab täpsustust. Nõukogude Eestis ei saanud see olla mõjukas, sest eksemplare liikus vaid üksikuid. Loomulikult ei tohtinud kodumaised kirjandusuurijad sellist tabu-teemat käsitleda. Viirlaiu loomingu vastuvõtus püsis äärmuslik kontrast pagulaskonna ja kodu-Eesti vahel ligemale nelikümmend sõjajärgset aastat.
Esimest korda ilmus „Ristideta hauad“ Eestis taasiseseisvumise aastal 1991. Romaani „Märgitud“ (Lund, 1980) kordustrükk tehti Tallinnas aasta varem. Esimene Eestis ilmunud Arved Viirlaiu algupärane raamat oli pikemate jutustuste (lühiromaanide) mahukas köide „Ajal on mitu nägu“ (Tartu, Ilmamaa: 2005). Ühtki Arved Viirlaiu luuleraamatut pole Eestis tänini trükitud.
Mis toimus vahepeal kirjanduskriitikas? Kirjandusuurijate vanem põlvkond oli Eesti taasiseseisvumise alguseks oma vaimujõudu ammendamas. Noored uurijad ja kriitikud kiirustasid lääne „keskustest“ sisse ahmima 1980ndatest levima hakanud postmodernistliku kriitika relativismi ja nihilismi. Peagi kindlustus see uus trend institutsionaalselt. Arved Viirlaid oli seevastu suure sõja järgse lääne eksistentsialismi ja neorealismi laps. Mida jõukamaks lääs muutus, seda kiiremini närtsis huvi sotsiaalselt tundliku, rahvuslikult orienteeritud ideaalidega kirjandusloome vastu.
Mis puutub välismaisesse retseptsiooni, siis ka siin vajab Mart Laari tsitaadi väide täpsustust. Arved Viirlaiu senine mõjukus jääb eredaimal viisil nii või teisiti Eesti pagulaskonda. Uuenenud iseseisvuse kolmekümnel aastal on hoogsalt laienenud eesti kirjanike võõrkeeltesse tõlkimine. Seda on tõhusalt toetanud Eesti Kultuurkapital. Järjest vähem saab ainuüksi tõlgete arvu põhjal otsustada ühe või teise kirjaniku tegeliku „mõjukuse“ üle.
Minu isiklik veendumus on, et andekas kirjandusloome käib oma rada ‒ on piisavalt isepäine, et mitte välja teha institutsionaalsest kirjandusteadusest ja kriitika „keskuslikest“ trendidest. Seega tuleb olla kannatlik. Lihtsameelne oleks arvata, et kui mõnd eesti kirjanikku on esitatud Nobeli auhinna saamiseks, siis kohe tekibki šanss kõrget au pälvida. Tõepoolest kutsub Nobeli komitee igal aastal lahkesti üle ilma ülikoolide kirjandusosakondi kandidaate esitama. Nobelisti „planeerimine“ üksnes oma rahvuse „seest“ ja „eest“ saaks aga vaevalt kuuluda hea tooni juurde. Ise olen Arved Viirlaidu Nobeli kandidaadiks esitanud vähemalt kahel korral ‒ 2008. a koos Ernesto Sábatoga ja Carlos Fuentesega, 2011. a koos Ernesto Sábato ja Ernesto Cardenaliga. Paraku jäi neil kõigil Nobel saamata.
Märksa olulisemaks pean, et need vähesed tõeliselt suured anded, kes meil on olnud, ei kaoks rahvusliku kirjanduskriitika orbiidilt ning et vähehaavalt sugeneks sügavamat huvi väljastpoolt ‒ mis ei piirdu ainult tõlkimisega, vaid millele kaasneb välismaine kriitiline ja kirjandusuurimuslik vastukaja. Kestvam rahvusvaheline kriitiline huvi eesti kirjanduse vastu on tegelikult olnud kasin. Pigem õnneliku erandina nimetan luuletaja ja kirjandusteadlase R. W. Stedinghi (s. 1944 ) mahukat eessõna („Introduction“, lk 11-33; Vancouver: Lyre Press, 2001) Taimi Ene Moksiga koostöös tõlgitud Viirlaiu luule tõlkevalimikus „Selected Poems“. (Valik R. W. Stedinghi luulest leidub „Ameerika luule antoloogias“, Tartu, 2008, nagu ka mu enda hiljutise ’Valitud tõlkeluulet“ 2. köites, Tartu, 2021).
Nüüd aga eeldustest, mis taasvabas Eestis kõigi hädade kiuste võiksid tekkida silmapaistvaima omakeelse kirjandusloome, sealhulgas esireas Arved Viirlaiu teoste kriitiliseks uusmõtestuseks. Tehkem internetis lahti veebikoda nimega „Estonian Writers Online Dictionary (EWOD). Eesti kirjanike e-leksikon (EKEL)“: https://sisu.ut.ee/ewod/avaleht. See rahvuskultuuriline suurettevõte sai alguse kümmekond aastat tagasi Tartu Ülikooli kirjandusosakonnast ‒ ajendiks asjaolu, et Oskar Kruusi (1929‒2007) ja Heino Puhveli (1926‒2001) koostatud monumentaalne EKBL ‒ „Eesti kirjanike biograafiline leksikon“ (Tallinn: Eesti Raamat, 2000) ei saanud peegeldada meie kirjanduse uuenemise kulgu ja seisu.
Finantsiline toetus EWODile / EKELile on olnud nõrgapoolne. Ometi on selles tänaseks täislehekülgedega esindatud ligemale pooltuhat kirjanikku. Kirjanike profiilid on (esialgu üksnes) ingliskeelsed, kuid nendega koos saab sealsamas tutvuda kirjaniku (raamatuna) ilmunud eestikeelsete algupäraste teoste täieliku andmestikuga. (Edaspidi on plaanis lisada eestikeelsed kirjanikuprofiid ja põhiandmed teoste eestikeelse kriitilise retseptsiooni kohta.)
E-leksikoni Arved Viirlaiu lehekülgedel tasub kõigepealt tutvuda tema profiiliga, mille autoriks on noorema põlvkonna kirjandusdoktor Andrus Org. Kui Heino Puhvel EKBL-is peab Viirlaiu proosas keskseks pentaloogiat „Vaim ja ahelad“ (1961), „Kustuvad tuled“ ja „Sadu jõkke“ (mõlemad 1965), „Kes tappis Eerik Hormi?“ (1974) ja „Surnud ei loe“ (1975), siis Andrus Org, kinnitades nagu Puhvelgi Viirlaiu väljapaistvust poeedina, seab esiplaanile „Ristideta hauad“ (I-II, 1952) kui „heroilise paatosega realistliku romaani okupeeritud rahva vabadustahtest, eestlaste pettumusrohkest ja lootusetust võitlusest oma kodu ja elu eest“.
Viirlaiu loomingu võõrkeelse ja tõlkelise vastuvõtu kohta leiab sealtsamast lähemalt kinnitust. Kui eespool nimetatud pentaloogiast on võõrkeeltesse tõlgitud vaid paar-kolm romaani, siis „Ristideta hauad“ on tõlgitud tervelt üheksasse keelde, kusjuures soome ja rootsi keeles on sama teose tõlget välja antud korduvalt. „Ristideta hauad“ on koguni tõlgitud hiina keelde ‒ teadaolevalt esimese ja (seni) ainsa eesti autori romaanina. (Tõlkija Feng You Heng; Taipei, 1981.)
„Ristideta hauad“ ei ole tõlkimiseks põrmugi lihtne teos. Ei usu, et keeleteadlase Ilse Lehiste ingliskeelse tõlke abita (Toronto-Vancouver, 1972) see teos hiina keelde jõudnuks. Hispaania tõlge on tehtud prantsuse tõlkest. „Ristideta haudade“ tõlkeist uusim on venekeelne (tlk. Jelena Pozdnjakova, Tallinn, 2005). Pole võimatu, et Venemaa vastne julm sõjaline sissetung Ukrainasse Viirlaiu teose rahvusvahelist lugejaskonda kasvatab. Ei kirjuta ju Viirlaid ainult Eestist, vaid jäädvustab sümboolselt kõigi muudegi rahvaste lakkamatut ajaloolis-eksistentsiaalsest tungi ja püüdlust vabadusele ja iseolemisele.
Tähtpäevaloo lõpetuseks kogusin kimbu lauseid ja lõike eesti kirjandusteadlaste artiklitest, mis Eesti iseseisvuse järgselt olgu eesti või (mõnel puhul) ka inglise keeles on ilmunud. Püsigu lootus, et need uute põlvkondade kirjutisi innustavad, Arved Viirlaiu kui rahvusliku suurkirjaniku loome tähendust senisest täielikumalt nähtavale tuua aitavad.
Tiina Kirss: „Ristideta haudade“ ülelugemisel tajusin uue selguse ning teadlikuma silmaga Viirlaiu luuletaja sulega manatud lüürilisi eesti looduse kirjeldusi, sealjuures kogedes, et mida ilusam ning intensiivsem on maastikukirjeldus, mis lugeja meeli ja tundeid köidab, seda masendavamalt mõjub talle rahulikust hetkest läbimurdev julmus ja vägivald. (—) Vägivalla ja lüürilisuse vahelduv, teineteisest sõltuv rütm on üks romaani õnnestunumaid võtteid, mis on osa autori poolt lugejale teadlikult määratud painest. (—) Üks tähtsaim aspekt Viirlaiu teose inimlikust suurusest seisneb kahtlemata tasakaalus Ilme ja Taavi läbielamiste, siseelu ja põhiimpulsside esitluse vahel. Tahes-tahtmata sõelus mu mõte edasi-tagasi Viirlaiu suurteose ja Homerose „Iliase“ vahel, kusjuures Taavil ja Achilleusel, Diomedesel ja Eerik Hormil on palju ühiseid jooni. (—) Sealjuures on Ilme paralleeliks Hektori naine Andromache. (—) Küll aga manitseb meid romaan „Ristideta hauad“ taastama terviklikku arusaamist kogukondlikust olemisest, nõudku see haavade puhastamist või vanade haavade (suletud tubade) avamist, et need põhjalikult ja mädanemata ravitud saaksid, kas vanadest tülidest ülesaamist või möödavaatamist millegi suurema, õilsama, tähtsama nimel. Eesti rahvaluules ja lüürikas on selle visiooni kandjaks olnud mesilastaru ja mesilaspere kujund. („Arved Viirlaiu looming rahvuslikus perspektiivis.“ ‒ Sirp, 22.05.1998)
Jüri Talvet: Ometi ei ole Stedingh neid nappe abimaterjale kasutades ja oma vaistule tuginedes mitte ainult õiglaselt osutanud Viirlaiu mõjutatusele „Arbujate“ hilissümbolistlikust rühmitusest, vaid on läinud veel kaugemalegi, seostades „Arbujad“ ise vene uusparnaslik-sümbolistliku luulevooluga (Gumiljov, Ahmatova, Mandelštam jt.), mis juba 1913. a sai tuntuks „akmeismina“ (kreeka sõnast akmē – kõrgpunkt, ülim täius). Stedingh rõhutabki kunstitaidurlikkust Viirlaiu luules, mille filosoofilist peajoont ta samas määratleb kui „panteistlikku transtsendentalismi“. (—) Vahendades Viirlaiu „konkreetseid“ luuletusi kogust „Käsikäes“ on ta ülimalt õnnestunud lõpu leidnud luuletusele „…Peculiar / beings“, kus „until Amen became no men“ peegeldab oivaliselt Viirlaiu luule kibestunud, tihti ka sarkastiliselt jämedakoelist, ent igal juhul läbinägevalt inimlikku vaadet maailmale. „Selected Poems“ kujutab endast väärtuslikku täiendust eesti kirjanduse nö. teisele kaanonile – sellele, mis tasapisi, hoolimata möödapääsmatutestki seisakutest ja juhuslikkustest ehitab üles kujundit eesti kirjanduskultuurist suurema maailma silmis. („Teises kaanonis: Viirlaiu luule inglise keeles“. – Postimees, 12.04.2002)
Viirlaiu raamatut [„Ajal on mitu nägu“, Tartu: Ilmamaa, 2005] võiks lugeda sümboolses võtmes kui Eesti või ka laiemalt Inimese tõusu alginstinktide pimedusest läbi poliitikasündmuste keerise – üheaegselt materiaalsete ja kultuuriliste püüdluste varal – tasakaaluka kooseluni Loodusega ning kristlike väärtuste omaksvõtuni. Seda võib küllap aga nautida ka teispool kontseptuaalseid skeeme kui (olgu fiktsionaalses, pool-fiktsionaalses või tunnistuslikus laadis) mõtisklusi-peegeldusi ühe rahvuse eluloost sajandi jooksul tema üksikute liikmete elusaatuste prismas. („Neorealistlik ja tunnistuslik mees Arved Viirlaid“. – Eesti Päevaleht / Arkaadia, 2.09.2006)
Viirlaid on lihtsõdur, ta annab edasi varjatumat ajalugu, mis ei jõua teatmeteostesse ja mida parimadki ajaloolased ei suudaks eales kätkeda oma (mõistagi samuti hädavajalikesse) ülevaatenarratiividesse. [—] Miguel de Unamuno nimetas seda „intra-ajalooks“ – see on lihtsate inimeste igapäevane armastuse otsing, üleelamise iha, hinge valukarjatus olemise kõrbes. „All“, nagu Viirlaiu narratiivis, ei samastu rahvus ja selle vabadus võimulähedase mõistuse konstruktsiooniga, vaid on tunne, äratundmine hingele kõige lähedasemast valikust. See on ebamäärasem kui mõte, seda enam kinnismõte, ent küllap ausam, avatum erinevatele vastustele. Armastust ei saa koolitada-koolutada mõistuse käskude järgi, siis ka isamaa-armastust. Kui see aga kelleski on, nagu oli suuremalt jaolt soomepoistes, sealhulgas Arvedi südames, siis on see seal sügavamalt kui mõistuse istutatud, ülaltpoolt projitseeritud – ja tihti paraku mehevõimu poolt käänutatud ( manipuleeritud) – patriotism. („Kurbmäng Euroopa ajalooteatri väikelaval: Arved Viirlaiu lugu soomepoistest“. [„Põhjatähe pojad“, Tartu: Ilmamaa, 2009]. – Sirp, 5. 06.2009.)
Rein Veidemann: Siin ühtib Taavi Raudoja otsus kirjanik Arved Viirlaiu missiooniga: olles pääsemise eest võlgu oma saatusele, on tema kohuseks kirjutada maailmale, missugust võitlust on pidanud üks väike rahvas oma vabaduse eest. Viirlaiu missioonile lisab kaalu see, et ta on seda suutnud teha põnevalt ja kaasatundlikult. („Arved Viirlaiu „Ristideta hauad““. – Rmt-s R. Veidemann, „101 eesti kirjandusteost“. Tallinn: Varrak, 2011)
Arne Merilai: Viirlaid sai eeskätt kuulsaks oma vastupanueepikaga, milles kujutab eestlaste ennastsalgavat võitlust kommunistliku anastuse vastu Teises maailmasõjas ja pärast seda. Kui kodumaise esikirjaniku Jaan Krossi võtmeküsimus oli vältimatu kompromiss, siis tema põlvkonnakaaslase Arved Viirlaiu eesõiguste seas vabas maailmas olid ideoloogilised nõudmised ja kõigutamatud põhimõtted, mis aga samas ei välistanud inimlikku empaatiat. („Kompromissitu võitleja Arved Viirlaid – 90“. ‒ Postimees, 7.04. 2012; sama inglise keeles Estonian Literary Magazine, Spring, 2012)
Jüri Talvet: Rahvus, kes endale kindlamat vaimset alust soovib, ei saa elada vaid legendidest. Arved Viirlaid on kindlasti suurimaid eesti kirjanikke üldse — ent ta loomepärand jääb ootama lähemat käsitlemist. Vähesed autorid on suutnud Viirlaiu kombel oma isiklikku lugu sedavõrd maha salata, et kodumaa raskeimat katsumust ilmutaksid tema teostes arvukad vaatepunktid ja hääled rahva seast, looduse lähedusest, võimu peibutustest kallutamata. Arved Viirlaid on Eesti Mo Yan. „Ristideta hauad“ sarnaneb hiina hiljutise Nobeli-laureaadi menuromaaniga „Punane sorgo“ oma karmis ja halastamatus, ent siiski lüürilistele iluvõpatustele avatud eepilises (neo)realismis. (Arved Viirlaid 11.IV 1922 ‒ 21.VI 2015 [Eesti Kirjanike Liidu nekroloog], Looming, september, 2015).
Jüri Talvet,
Tartu Ülikooli emeriitprofesor,
kirjanik
Tartus, 28. 03. 2022
