
Noormees mobiliseeriti sakslaste poolt Eesti Diviisi tagavararügementi, jäi sõja lõppedes õnneks lääneliitlaste võimupiirkonda. Astus eestlastest formeeritud töökompaniisse USA sõjaväe juures. Siirdus Rootsi Andrus Saareste abil, kellele oli omakorda abiks keelejuhina „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu“ koostamisel. Ikka emakeele peale mõeldes.
Endel Pae jõudis 1957.a. Rootsist Kanadasse, kus lõpetas sõja tõttu pooleli jäänud keskkooli õhtukursustel, töötas aastaid Ants Sootsile ja Roman Toile kuulunud tekstiilivabriku ekspediitorina.
Juba Rootsis avaldas ta Eduard Krantsi nom-de-plume varjunime all (sõprusringkonnas ei olnud ta kunagi Endel, vaid lihtsalt Krants) ajakirjanduses luulet. Kanadas kirjutas arvustusi pagulusajalehtedes „Vaba Eestlane“ ja „Meie Elu“. Kahe väljaande ühinemisel jätkas Eesti Elu kaastöölisena elu lõpuni. Ta suri 6. septembril 2005 Torontos, maetud Ohtu kaunile kalmistule, mida on tunnistatud kultuurimälestiseks. Endel Pae arhiiv, kaasa arvatud kirjavahetus, on talletatud Eesti Kirjandusmuuseumis.
„Mana“ toimetaja Hellar Grabbi nekroloogi järgi kirjutas Krants esimesena eesti luules temaatiliselt ühiseks sarjaks („Kaseristid“) koondatud epitaafluuletusi, mis ilmusid „Tulimullas“ 1954.a. Selle tsükli teeb silmapaistvaks sõduriteema. Grabbi: „Need ei ole rahvusromantilised ega paatoslikud kangelaslalud, vaid karmilt realistlikud sõjapildid, milles ometi tuikab poeesia.“
Krantsi luules leidub ohtralt metafoore ja irooniat, samas aga leidub looduse armastust ja inimelu tähenduse otsingute mõtestamist. Tema debüütkogu „Tungalterad“ ilmus Torontos 1967.a. Selle andis välja kahemeheomakirjastus „Libra“, mille asutajaks olid kaks suurt sõpra Harri Asi ja Krants.
Kolm aastat hiljem ilmus „Mana“ kirjastusel ta teine kogu „Lumeliitlased“ Kogu avab luuletus „kreedo“. Mis iseloomustab paljuski luuletaja seisukohti ja loomingut:
sa oled
ja kunagi pole
mida ei ole
laula või ära laula
siiski sa oled
marmori lehetäi
putuka unelm
laula sellest mis oled
milleks tahad saada
laula sellest
mida sul pole
laula
kuida ära valeta
Huvitavalt on „kreedo“ Eesti luuleantoloogia „Sõnarine“ kolmandas köites äratoodud viimase Krantsi luuletuste valikuna.
2001. aastal ilmus Virgela kirjastuse teos „Käib suveööl koiduni tants“ – Krantsi kogutud luule, mida rikastab raamatu lõppu asetatud Grabbi märkmed mehest, keda vähesed õppisid tõsiselt tundma. Grabbi rõhutab, et Endel Pae valitud nimi sobis igati. Jah, krants kui koer, vallatu võrukael, aga samas krants kui pärg – „rõõmsa elu ning selle surmkindla lõpetuse, matuste sümbol.“
Krants kui pärg on sõõrjas, nagu elugi. Sada aastat pärast nii sõduri, pagulase kannatusi kui maaelu idülle tundnud luuletaja sündi tasub Krantsi luuletusi uuesti ülima naudingu lugeda. Ja soovitada neile, kes varem pole teda trükis kohanud, et põhimõttelise loovhinge saavutusi avastada.