Telli Menüü

Eduard Krants 100

Keila vallas, Ohtu külas sündis 24. augustil 1926.a. talupidaja Johannes Pae perre poeg Endel, kes võrsus luuletajaks ja literaadiks, kirjutades Eduard Krantsi nime all. Juba algkoolis näitas ta suurt huvi kirjanduse vastu, nii Ohtu kui Keila raamatukogude varamud said läbi loetud. Sõja ajal kogus ta teismelisena keelemehe Johannes Aaviku poolt juhendatuna murde-, rahvaluule- ja vanavara ainest. Harjumaa külapoiss oli selgelt saanud aru emakeele võludest ja võimalustest.

Noormees mobiliseeriti sakslaste poolt Eesti Diviisi tagavararügementi, jäi sõja lõppedes õnneks lääneliitlaste võimupiirkonda. Astus eestlastest formeeritud töökompaniisse USA sõjaväe juures. Siirdus Rootsi Andrus Saareste abil, kellele oli omakorda abiks keelejuhina „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu“ koostamisel. Ikka emakeele peale mõeldes.

Endel Pae jõudis 1957.a. Rootsist Kanadasse, kus lõpetas sõja tõttu pooleli jäänud keskkooli õhtukursustel, töötas aastaid Ants Sootsile ja Roman Toile kuulunud tekstiilivabriku ekspediitorina.

Juba Rootsis avaldas ta Eduard Krantsi nom-de-plume varjunime all (sõprusringkonnas ei olnud ta kunagi Endel, vaid lihtsalt Krants) ajakirjanduses luulet. Kanadas kirjutas arvustusi pagulusajalehtedes „Vaba Eestlane“ ja „Meie Elu“. Kahe väljaande ühinemisel jätkas Eesti Elu kaastöölisena elu lõpuni. Ta suri 6. septembril 2005 Torontos, maetud Ohtu kaunile kalmistule, mida on tunnistatud kultuurimälestiseks. Endel Pae arhiiv, kaasa arvatud kirjavahetus, on talletatud Eesti Kirjandusmuuseumis.

„Mana“ toimetaja Hellar Grabbi nekroloogi järgi kirjutas Krants esimesena eesti luules temaatiliselt ühiseks sarjaks („Kaseristid“) koondatud epitaafluuletusi, mis ilmusid „Tulimullas“ 1954.a. Selle tsükli teeb silmapaistvaks sõduriteema. Grabbi: „Need ei ole rahvusromantilised ega paatoslikud kangelaslalud, vaid karmilt realistlikud sõjapildid, milles ometi tuikab poeesia.“

Krantsi luules leidub ohtralt metafoore ja irooniat, samas aga leidub looduse armastust ja inimelu tähenduse otsingute mõtestamist. Tema debüütkogu „Tungalterad“ ilmus Torontos 1967.a. Selle andis välja kahemeheomakirjastus „Libra“, mille asutajaks olid kaks suurt sõpra Harri Asi ja Krants. 

Kolm aastat hiljem ilmus „Mana“ kirjastusel ta teine kogu „Lumeliitlased“ Kogu avab luuletus „kreedo“. Mis iseloomustab paljuski luuletaja seisukohti ja loomingut:

sa oled

ja kunagi pole

mida ei ole

laula või ära laula

siiski sa oled

marmori lehetäi

putuka unelm

laula sellest mis oled

milleks tahad saada

laula sellest

mida sul pole

laula

kuida ära valeta

Huvitavalt on „kreedo“ Eesti luuleantoloogia „Sõnarine“ kolmandas köites äratoodud viimase Krantsi luuletuste valikuna.

2001. aastal ilmus Virgela kirjastuse teos „Käib suveööl koiduni tants“ – Krantsi kogutud luule, mida rikastab raamatu lõppu asetatud Grabbi märkmed mehest, keda vähesed õppisid tõsiselt tundma. Grabbi rõhutab, et Endel Pae valitud nimi sobis igati. Jah, krants kui koer, vallatu võrukael, aga samas krants kui pärg – „rõõmsa elu ning selle surmkindla lõpetuse, matuste sümbol.“ 

Krants kui pärg on sõõrjas, nagu elugi. Sada aastat pärast nii sõduri, pagulase kannatusi kui maaelu idülle tundnud luuletaja sündi tasub Krantsi luuletusi uuesti ülima naudingu lugeda. Ja soovitada neile, kes varem pole teda trükis kohanud, et põhimõttelise loovhinge saavutusi avastada.

Loe edasi