Noormees mobiliseeriti sakslaste poolt Eesti Diviisi tagavararügementi, jäi sõja lõppedes õnneks lääneliitlaste võimupiirkonda. Astus eestlastest formeeritud töökompaniisse USA sõjaväe juures. Siirdus Rootsi Andrus Saareste abil, kellele oli omakorda abiks keelejuhina „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu“ koostamisel. Ikka emakeele peale mõeldes.
Endel Pae jõudis 1957.a. Rootsist Kanadasse, kus lõpetas sõja tõttu pooleli jäänud keskkooli õhtukursustel, töötas aastaid Ants Sootsile ja Roman Toile kuulunud tekstiilivabriku ekspediitorina.
Juba Rootsis avaldas ta Eduard Krantsi nom-de-plume varjunime all (sõprusringkonnas ei olnud ta kunagi Endel, vaid lihtsalt Krants) ajakirjanduses luulet. Kanadas kirjutas arvustusi pagulusajalehtedes „Vaba Eestlane“ ja „Meie Elu“. Kahe väljaande ühinemisel jätkas Eesti Elu kaastöölisena elu lõpuni. Ta suri 6. septembril 2005 Torontos, maetud Ohtu kaunile kalmistule, mida on tunnistatud kultuurimälestiseks. Endel Pae arhiiv, kaasa arvatud kirjavahetus, on talletatud Eesti Kirjandusmuuseumis.
