Kuidas tekkis mõte sellist pagulaselu koondavat raamatut kirjutada?
Selle kui elu näitelavalt lahkuva põlvkonna testamendi järgi on minu hinnangul tungiv vajadus ja mind ajendab missioonitunne. 1944. aasta pagulast on kirjanduse kaudu kodueesti lugejaskonnale tutvustatud vaid lünklikult. Palju on kirjutatud sõjast, okupatsioonidest, põgenemisest jms, kuid üldpilti pole antud – lahkumisest taasiseseisvumiseni. Varasem pagulaskirjandus oli suunatud väliseesti lugejale. Autorid, kes võinuksid suurt pilti näha, on astunud üle igaviku läve. Saatusel pidi mingi salaplaan olema, kui ta minu järele jättis. Minu lugejate sihtgrupp on tänane elujõuline eestlaskond kodumaal, kelle aim paguluse olemusest ähmane. Kas ja kui mõjuvalt mu sõnum nendeni jõuab, ei oska ma ennustada, kuid ma olen kogu sellele pikale teele oma jalajäljed jätnud ja julgen end pidada sobivaks käskjalaks.
Kas kirjutasid raamatu „ühe jutiga“ või tegid pikki aastaid vähehaaval tööd selle kallal?
Sellele küsimusele vastan kahekordse jaatusega. Raamatu kirjutasin ikka ühe hooga, käsikiri valmis umbes aasta jooksul. Ettevalmistusi olin aga poolenisti ebateadlikult teinud juba mitu aastat. Kõigepealt avaldasin enda mälestused aastal 2011. Siis hakkasin koguma teiste mälestusi ja avaldasin kolmes köites umbes poolsada lugu. Need raamatud kuulusid kroonika valdkonda. Kroonika, kuigi informatiivne, pole aga kõigile huvipakkuv, ei kutsu lugema. Seepärast otsustasin jätkata romaanivormis. (Pikemalt Eesti Elu 6.juuli 2018 paberlehes)
Lea Kreinin
