Seekordsel festivalil näidati 11 filmi, mille linastused toimusid viies asukohas. Eesti Maja ning Tartu College'i saalidele lisandusid mugavad ja mahukad kinosaalid Todmorden Mills ja Innis Town Hall. Erietendused leidsid aset Ehatares vanureile ja Eesti Majas koolinoortele. Kõik läksid „täismajale”, mõni lausa karjus avaramate ruumide järele. Publiku rohkus ning ealine koosseis sisendas lootust ja ergutas mõtlema: mida veel võiksime korda saata, et innustada osavõttu meie üritustest?
Põgusalt puudutades nähtud filme, peab tunnistama, et kõik pakkusid meeldiva ja positiivse elamuse. Kui lausuda, et avaõhtu linastus Marcus Kolga „Sfäärist väljas” üllatas kõige vähem, siis võib see jätta väära mulje. Viga polnud filmis, vaid vaatajas. 1960. aastate sündmused, kus vaenulikud jõud püüdsid meie ühiskonda lõhestada, on minuealistele veel üsna värsked. Neid sooviks meelsamini unustada. Kuid valdavale enamusele publikust (küllap ka režissöörile) on see tükk huvipakkuvat lähiajalugu. „Andy astub üles” (Elen Lotman) tõestas kujukalt, kuidas ka võõrsil sündinud eestlane igal maal ja igas olukorras ikkagi eestlaseks jääb ja isegi mingil määral humoristina läbi lööb. „Sinine kõrb” (Erik Norkroos ja Kullar Viimne) kajastas veenvalt talendika baleriini siseheitlusi, eriti selles faasis, kus tekib konflikt karjääri ja emainstinkti vahel. Vestlus peategelase Kaie Kõrbiga Skype'i vahendusel pärast linastust lisas koloriiti ja süvendas otsest kontakti.
Madli Lääne „Saarte värvid” tõestas kujukalt, et igal rahval on oma saarlased, kes mandrielanikest tunduvalt erinevad. See kajastub nende muusikas, kodupaiga looduses ja teatud eraldatuses muust maailmast. Muhulasest saksofonivirtuoos Villu Veski musitseerib koos Fääri saarte lauljatari ja Havai rahvamuusikuga, sidudes kolm eri maailma ühiseks tervikuks. Ulrike Kochi „Regilaulud” Veljo Tormisega kandvas rollis oli ehk omapäraseim linastus. Ürgse rahvalaulu osatähtsus tõusis siin mõjuvalt esile. Kui midagi kritiseerida, siis võinuks suruda kogu esituse kokku lühemale ajale. Ansambel „Jaaniku” sissejuhatus enne linastuse algust oli hästi plaanitsetud, publikut ette valmistades ja aktiivselt osalema meelitades.
Lühifilmide konkursil andis žürii (Ivo Felt, Marcus Kolga, Carmen Smith) esimese auhinna filmile „Lauküla Koit” (Maria Kivirand ja Robi Uppin). Teine auhind jäi välja andmata. Kolmandat kohta jagasid „Eestlaste rõõm – Üks palav suvepäev” (Erik Norkroos) ja „Kati & Me” (Kim Bagayawa ja Mike Dell). Neljanda koha pälvis „Alcorent” (Aleksander Kheyfets ja Helen Vinogradov). Eriauhind anti kahele filmile: „Ode to Kringel” (Kaisa Pitsi) ja „Black and Blue, Fade to White” (Naomi Bock).
Lõpupäeval Eesti Majas tehti ka teatavaks hinnangud esitatud filmidele. Žürii koosseisus: Merike Weiler, Edith Sepp ning Ao Loo hindas parimaks filmiks „Saarte värvid”, eriauhinna pälvis „Andy astub üles”. Publiku lemmikuks osutus „Sinine Kõrb”.
Moderaatorina osales festivalil tuntud filmimees ja ekspoliitik Eestist Mark Soosaar. Kohal viibis ka ühe esitatud filmi režissöör Jaan Tootsen.
Lõpuõhtul tänati lillebuketiga pidustuste kauaaegset juhti Ellen Valterit, kes pälvis publiku tugeva poolehoidva aplausi. Ellen omakorda tänas vabatahtlikke kaastöölisi, kelle arv ja panus on aukartustäratav. Iga linastuse ajal avaldati sügavat tänu sponsoreile.
EstDocs on uhkelt ja väärikalt lõpule viidud. Ellen Valter teatas oma lahkumisest seniselt tööpostilt ja kuulutas pidustuste juhi koha vakantseks, lubades jõudumööda kaasa aidata. Loodus ei salli tühja kohta. Olgu meie kõikide südameasjaks Ellenile sobiv asendaja leida, et kaheksa aastat kestnud suurepärased pidustused jätkuksid.
Eerik Purje
