Telli Menüü

Kultuur – Estonia teatris toodi lavale Verdi ooper “Aida”


Estonia teatris esietendus 22. jaanuaril Giuseppe Verdi ooper "Aida". Mina nägin etendust 5. veebruaril, kui peaosades laulsid Heli Veskus (Aida), Moonika-Evelin Liiv Inglismaalt (Amneris) ja George Oniani Gruusiast (Radames). Lavastaja oli Tobias Kratzer Saksamaalt, dirigeeris Vello Pähn.

Ooperi tegevus algab juba orkestri sissejuhatuse ajal. Rõduga lihtsas toas magab Radames, kes on lavastaja tahtel üks tänapäeva sõjamees, kes elab range sõdurirežiimi järgi. Unenägudes ilmuvad talle Egiptuse hiilgeaja sõdalased. Väga efektne oli suure unenäo-elevandi ilmumine Radamese tuppa. Ärgates
tervitavad teda Egiptuse kuningas ja kuninganna (samuti tänapäevaselt riides) ning teatavad Radamesile, et tema on jumala abiga valitud vägede ülemjuhatajaks ja tal tuleb minna sõtta etiooplaste vastu. Kogu loo traagika - keelatud armastus vaenlase kuninga tütre Aida vastu - mängiti kohe alguses selgelt välja.
Radames läheb sõtta, jättes teda taga igatsema kahe kuninga tütred - egiptlanna Amnerise ja etiooplanna Aida.
Vasakult: Amneris - Monika-Evelin Liiv, Aida - Heli Veskus. Foto: Harri Rospu, Rahvusooper Estonia.

Esimese vaatuse lõpus saabub Radames võitjana tagasi ja tema auks korraldatakse lärmakas pidu. Kodumaa päästmise eest kingib Egiptuse kuningas talle oma tütre Amnerise käe.

Kuna lavakujundus (väljavalgustatud vannitoaga korter) teeb Estonia niigi väikese lava veelgi kitsamaks, siis oli tunne, et mind on kutsutud külla rikkale pererahvale, kes oma külalistele väga heade lauljatega “Aidat” etendavad. Samas astuvad peremees ja perenaine ise üles Egiptuse kuninga (Mart Laur) ja kuninganna (Kadri Kipper) rollides. Rekvisiite peaaegu et polegi, on vaid vihjed – mõned vanaegiptuse kostüümidetailid, rõdu kaudu sissetuisanud liiv, millest on tehtud paar väikest liivakasti-püramiidi ja palju muudki. See pars pro totolik põnev mäng vihjetega tegi vaataja kaasloojaks ja nii sündis ilmselt iga vaataja enda peas unikaalne etendus. Kui erinevad need olla võisid, võib vaid aimata – kõik sõltus ju vaataja kultuuri- ja elukogemustest. Ka sellest, kui hästi lugu ennast eelnevalt teadsid. Kes lavaltoimuvale kaasa mõelda ei viitsinud, sai nautida Verdi imelisi aariaid tõesti heas esituses.

Kõik lauljad sulandusid Vello Pähna dirigendikäe all mõjuvaks muusikaliseks tervikuks. Verdi pompöössest suurooperist oli vormitud tegelaste hingeelule keskenduv kammerdraama. Massistseenid ja sõjategevus vihjetega tänapäeva oli taandatud traagilise armukolmnurga muusikaliseks fooniks.

Heli Veskuse üliemotsionaalse Aida ja George Oniani saatusest räsitud Radamese kõrval tegi suurepärase rolli Moonika-Evelin Liiv Amnerisena. Liiv suutis Egiptuse kuninga tütre Amnerise traagika tõesti nüanssideni välja mängida – armastuse- ja armukadedusehoogudest kuni südametunnistusepiinadest lähtunud halastuseni. Amnerise käsul avatakse hauakamber, et Aida ja Radames vabadusse päästa. Paraku on juba hilja, sest armastajapaar on jõudnud mürki võtta. Aidat ja Radamest teineteise embuses surnuna nähes peegeldub Amnerise näol sõnulseletamatu ahastus.

Publik võttis etenduse vastu braavohüüetega. Pilgeni täis saalis oli kuulda rohkesti võõrkeelset juttu, mis näitab, et Estonia etendustele sõidetakse ka välismaalt kohale.

Sirje Vihma-Normet

Loe edasi