Soojast supist ja lahkest laulust peavad mõlemad rahvad lugu ja Kanada pinnal on elatud piisavalt kaua, et verbaalne suhtlus laabub ka liivi keelt oskamata.
Neljapäev, 22. veebruar oli eestlaste iseseisvuspäevale nii lähedal, et seekordsel koosviibimisel suunati rambivalgus sellele. Paar laudkonda eestlasi sattusid tähelepanu keskmesse. Ekraanil lehvis meie armas trikoloor ja selle all kiri ,,tere tulemast, sõbrad“. Läti pensionäride esindaja õnnitles külalisi nende tähtpäeva puhul, ühtlasi meenutas hea sõnaga lahkunud aupeakonsul Laas Leivatit. Ei saanud ka üle ega ümber ukrainlastest, kelle teistlaadi sünge aastapäev eestlaste omaga kattub ja kelle abistamiseks mitmesuguseid korjandusi korraldatakse.
Kui keha kinnitatud ja seenesupile heakskiitev hinnang antud, paluti kõnepulti igauni tõugu Tõnu Naelapea, kes oli lubanud kõnelda eestlase olemise tähtsusest. Tõnu lausus viisakalt labdien ja läks siis üle baltlaste tänapäevasele esperantole ehk inglise keelele. Selgus, et varanooruses ei olnud kõnelejale see eestlaseks olemine kaugeltki mitte kergete killast. Kanadas sündinud, kuid mõlemad vanemad eesti soost pagulased. Rääkisid omavahel ikka selle kauge ja tundmatu rahva keelt ja sundisid seda lastelegi peale. Noh, selle väikese valu kannatab tilluke täismees välja, kuid egas laste piinamine sellega lõppenud. Suuremaks saades tuli skaudipoisina aktustel käia, lipuvalves seista ja pikki igavaid kõnesid kuulata. Nagu sellest ei piisaks, pandi veel rahvarõivad ka selga, kummalised karupüksid tõmmati jalga. See tekitas juba hinges protestimeeleolu, kuid päästjaks tuli laul, mida noormees tegi sundimata. See lepitas poisi vanematega ja pani andestama nooruses osaks saanud ülekohtu. Meheks sirgudes laulis Tõnu paarkümmend aastat Toronto Eesti Meeskooris, käis 1990. aastal selle koosseisus isegi siis veel vormiliselt okupeeritud Eestis laulupeol. Tõnu tunnistab, et veel tänagi ei suuda ta kaht laulu laulda ega kuulata erilise värinata hinges: Eesti Vabariigi hümn ja Juhan Aaviku ,,Hoia, Jumal, Eestit“.
Eesti taasiseseisvumisega kaasnesid mitmed olulised muutused. Tõnu mõlemad lapsed osalesid Eestis noorte laulupeol ega vajanud selleks vanemate sundimist.
Nüüd otsustas Tõnu üle minna näitlikule agitatsioonile. Ta tutvustas kuulajaile üht laulu ja selle loojaid. Laul on pärit muusikalist ,,Pipi Pikksukk“, mis muutus Eestis ootamatult populaarseks. Helilooja Ülo Vinter on tuntud rohkem estraadimuusikuna, kuid see Enn Vetemaa sõnadele kirjutatud koorilaul läks eestlastele hinge, tekitas neis tunde, et kuulume eeskätt Põhjalasse. Tõnu märguande peale suunati ekraanile võte ühest Eesti laulupeost, kus seda laulu juhatab Tiia-Ester Loitme. Enne laulu algust lähenes dirigent mikrofonile ja lausus nagu vannutades: ,,See laul on püha!“ Noored laulsid andumusega, eesti pensionärid kuulasid kaasa elades. Lätlastele oli see laul võõras, kuid muusika ei tunne rahvaste piire, helid nakatasid neidki.
Korraldajad tänasid Tõnu huvitava ja inspireeriva ettekande eest ning soovisid lõunanaabrite heakskiitva aplausi saatel eestlastele õnne läheneva rahvusliku suurpäeva puhul. Enne lahkumist tekitas lõbusa meeleolu intsident, mida ei raatsi mainimata jätta. Tõnule lähenes üks läti vanahärra, surus tal südamlikult kätt ja lausus: ,,Suur tänu selle mõnusa jutu ja ilusa laulu eest, aga teinekord ole hea ja mängi meile ikka Tuljakut.“
See ütlus peegeldas ehtlätlaslikku suhtumist. Mainitud laul on Lätis kaugelt populaarsem kui Eestis. See polegi kõige eestilikum pala meie repertuaaris, kuid seob meid naabritega kindlamini kui miski muu.
