Nüüd on aga prioriteedid muutunud. Siis ei omistatud tähelepanu surmavale Ebola tõvele ega terrorirühmituse ISIS tegevusele. Ka Venemaa polnud veel tunginud Ukrainasse. Just need kolm teemat, eriti aga suhtumine Venemaa ambitsioonidesse, olid äsjase kohtumise tulipunktis.
Kohalik ajaleht Brisbane Times (17.11) iseloomustas oma esiküljel Lääne ja Venemaa praeguseid suhteid „jääkülma sõjana”. Venemaa ei soovi kahjuks aktsepteerida läänelikke demokraatlikke väärtusi, milles Moskvas nähakse Venemaa-vastaseid geopoliitilisi kalkulatsioone.
Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et Venemaa kujutab endast 19. sajandi riiki, mis nutab taga 20. sajandi maailma, kuid lootust äratab siiski 21. sajandisse ulatuv tehnoloogia. Seda tuleb Putinil paratamatult arvestada, sest Lobjaka sõnul voolab tänapäeval Venemaa elanike soontes juba „21. sajandi vaktsiin 19. sajandi viiruse vastu” (Pm, 17.11.). Kas sellega aga suudetakse ravida mitme sajandi vanust viirustõbe?
Putini diktaatorlikes ambitsioonides pole kahtlust. Võib-olla on ta lugenud briti poliitilise filosoofi Thomas Hobbes'i kuulsat teost „Leviaatan” (Leviathan, 1651), milles autor väidab, et parim riigikord on absoluutne monarhia, kus võim on koondunud ühe inimese kätte. Ent Hobbes'i arvates peaks ainuvalitseja olema õiglane ja omakasupüüdmatu. Kui monarh muutub türanniks, tuleks ta kukutada ning asendada õiglasema valitsejaga.
Kolumnist Paul Goble kirjutab, et olukorras, kus lääneriikide sanktsioonid on halvendanud Venemaa majanduslikku olukorda ja Kremlis on juba tekkimas „Hobbesi maailm”, näevad mõned Moskva kommentaatorid märke varivalitsuse tekkimisest. Ehkki sellised arvamused on vaid spekulatiivsed usaldusväärse info puudumise tõttu, annavad need aimu Vene oligarhide kliki rahulolematusest ja sellest, mida inimesed tegelikult praegusest olukorrast ja oma tulevikust arvavad (The Interpreter, 17.11).
G20 kohtumisel koges Vene riigipea tõrjutust ja tundis end ilmselt alandatuna. Õli valas tulle Kanada peaminister Stephen Harper, öeldes: „Ma annan sulle küll kätt, aga sina pead Ukrainast lahkuma.” Läbikukkunud Putin põgenes G20 riikide kohtumiselt enne selle lõppu vihaselt ja löödult, mis oli selgeks märgiks üha süvenevast lõhest liberaalse Lääne ja autokraatse Venemaa vahel. Sellega põrmustus ka hiljuti, Berliini müüri langemise 25. aastapäeva pidustustel viivuks vilksatanud lootus suhete paranemisest.
BBC uudistekanalil toimunud diskussioonis otsiti hiljuti vastust küsimusele, miks Venemaa ja Lääne suhted on jõudnud ummikseisu. Ühe põhjusena toodi esile kahel kontinendil asuva Venemaa geograafilist „haavatavust” nii idas kui läänes ja pikka riigipiiri. Nähtavasti püüab Moskva seda ohtu vähendada endise N. Liidu territooriumide hõivamisega, tehes seda vahendeid valimata.
Elle Puusaag
