Telli Menüü

Harukordne teos – raamat eesti kanneldajatest

Sooviksin lugejatele kirjeldada haruldast väljaannet, mis iseloomustab eestlaste rahvuskultuuri, seega ka ühist vaimsust kodu-eestlaste ja välismaal tegutsevate rahvuskaaslaste vahel. Lubage alustada isiklikul tasandil.

Külastades sünnimaad, kas siis Tartus või Tallinnas, viib mu tee kohe raamatukauplusse. Lihtsalt naudin vastavat õhkkonda, olgu see siis Rahva Raamat või Apollo. Viimasel korral kodumaad külastades jäi silm ühes kaupluse kodusemas nurgas peatuma omapärasel pealkirjal: ,,100 eesti rahvakandlemängijat ja -meistrit XX ja XXI sajand“. Sada kandlemängijat? Haarasin köite ja imetlesin. Sada pilti ja sada lugu!

Lõin kaane lahti ja panin tähele aastaarvu: 2018. Üsna värske. Keerasin paar lehekülge. Tõepoolest sada pilti ja sada lugu.Tahtsin kassapidajaga jagada oma imestust, aga tema silm nagu oleks soovitanud minul rahuneda.

Hiljem kodus Kanadas sain raamatut rahulikumalt lehitseda. Leidsin, et saja kandlemängija hulgas oli peaaegu 20 mängijat Välis-Eestist, peamiselt küll USAst, aga samuti mujalt. Lehekülgedel peitusid tuttavad inimesed: Alfred Kuus, Tiit Kao, Ain Haas ja Andres Peekna. Kodumaiste hulgas leidsin kandleõpetaja Tuule Kanni, kellega tutvusin ja sõbrunesin umbes 20 aastat varem. Ta oskas minule Tallinnas tellida paraja 12-keelelise kandle. Panin siis raamatu kõrvale.

Kui paar kuud tagasi, olles hakanud imetlema üht vähemalt paarkümmend aastat tagasi ilmunud eesti keele õpperaamatut, mida sotsioloog ja kandlemeister Ain Haas (vt ka artiklit A. Raudsepp ,,Kandlemeister Ain Haas – saavutaja mitmel alal“ EE # 21, 28.05.2021) oli kohandanud inglise keelt kõnelejale, võtsin Ainiga tolle USAs ilmunud õpiku suhtes ühendust. Kirjavahetus kandus aga peatselt keeleõpikust kandle teemale.

Leidsime Ainiga, et raamat rahvakandlemängijatest vajaks rohkem tähelepanu kui vaid kord nimetamist ühes artiklis. Asusin teost veelgi põhjalikumalt uurima. Ilmnes, et Ain oli raamatu juures teinud palju olulist tööd. Teda oli raamatu koostamise juurde kutsunud Kesk-Aasiast, Tadžikistanist pärit etnomusikoloog Guldžahon Jussufi, kelle 30 aastat tagasi tõi Eestisse sealse kodusõja alguses eestlasest abikaasa. Eestis, millest on saanud tema teine kodumaa, on temast kujunenud tunnustatud rahvamuusikateadlane.

Raamatu põhialuse moodustavad teatmeallikad, mille abil oli Guldžahon Jussufil võimalik koostada suurepärane biograafiline ja kandlekunsti kirjeldav teos. Rahvakandlemängijate kaardistamise ja jäädvustamise algatajaks oli raamatu väljaandja Eesti Folkloorinõukogu. Teiseks allikaks olid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia (Viljandi Kultuurikolledži) uurimistööd. Kolmanda moodustavad Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivi, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning ERRi arhiivi materjalid. Võiksime lisada ajalehtede ja ajakirjade artiklid ning sugulaste mälestused kandlemeistritest ja -mängijatest. Milline eesti rahvuskultuuri eest hoolitsev maailm!

(Pikemalt Eesti Elu Nr. 25 2021 paber- ja PDF/digilehes).

Andres Raudsepp, Toronto


Loe edasi