Aastal 1955 astus Toronto Ülikooli arhitektuuri õppima, lõpetades 1960. a B.Arch. kraadiga cum laude. Jätkas vahetult õpinguid Helsingi Ülikoolis arhitektuuriteaduskonnas stipendiaadina 1960-61. aastatel. Samas avaldas Skandinaavia disain talle suurt mõju.
Suvel 1961. a. asus tööle omal alal Tampõld ja Wright arhitektibüroos Torontos, kus mh osales Tartu College'i kujundamisel tihedas koostöös Elmar Tampõlluga. 1972. a. avas isikliku büroo Torontos, kus kujundas büroohooneid, vabrikuid, korterimaju, villasid ja tegi sisekujundustöid muuseumidele. Varsti pärast Eesti iseseisvuse taastamist algas Henno Sillaste kutseline panus sünnimaal, mille suurim silmatorkav monument, kaunis peegeldav klaasbüroohoone Kawe Plaza valmis Vabaduse väljakul 1998. a. Juba pensionieas, 21. saj esimesel kümnendil jätkas ta Eestis, Baltikumis, Ukrainas ja Saksamaal omal alal peamiselt suurehitiste klaasfassaadide kujundamisega.
Juba üliõpilasena algas Henno Sillaste võitlus Eesti eest ja panus väliseesti kogukonnale. Kõigepealt Eesti Üliõpilaskond Torontos (tollal 200-suurune!) abiesimehena, siis esimehena. Ungari revolutsiooni ajal kogus raha Toronto ülikoolis Ungari abistamiseks. Organiseeris koos hiinlasest kaastudengiga International Students Festivali, kus esitati Nõukogude vägivalda Eestis piltidega ja kõnedega, ning tutvustati Eesti kultuuri (rahvarõivas neiud, tantsud jne.)
Henno Sillaste liitus korp! Rotaliaga 1958. Soomes, Rotalia sõsarkorporatsioonis Varsinaissuomalainen Osakunata (VSO) stipendiaadina ajas Eesti asja VSO-s, kuhu võeti liikmeks. Väljaspool VSO-d pidas julgelt kõnesid Soome ühiskonnas, tutvustades Eesti olukorda ja väliseestlaste vabadusvõitlust. Tegi seda „finlandseeringu” ajastul, mil soomlaste hoiak väliseestlastesse oli äärmiselt ettevaatlik, et mitte oma suurt naabrit ärritada. Oli aeg, mil NATO ja Nõukogude tankid seisid silmitsi Saksamaal raudeesriide piiril.
Naasnud Torontosse, valiti Henno Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogusse (RVN), ka juhatusse. RVN-i peamine ülesanne oli Eesti iseseisvuse taotlust esitada Kanada valitsustele ja ühiskonnale.
Henno osales innuga Metsaülikooli (MÜ) algatajate grupis aastal 1967, juhatas 9 aastat programmikomiteed, tegeles MÜ suunaga, sisuga, osavõtjate ning lektorite valikuga. MÜ suund kuni 1990. aastate alguseni oli intensiivne eestimeelsuse arendamine väliseesti noortes, veendumusega „eestlane olen, eestlaseks jään, eestlane olla on uhke ja hää”. Eesmärk oli hoida eesti keelt ja kultuuri elavana vähemalt Läänes, kus oli karta assimileerumist, kuna kodumaal oli kõva russifitseerimise ja sovetiseerimise surve.
Henno tugev kiindumine Eestisse leidub ka tema isikupärases tervituses „Elagu Eesti!”, millega alustas ja lõpetas jutte ja sõnavõtte. Need olid esimesed sõnad, mida tema suust kuulsin üle poole sajandi tagasi, olid ka viimased, mil temaga koos olin haiglas, nädal enne ta surma.
Et anda panust Eesti kultuuri elavana hoidmisele Eestis ja pakkuda ligipääsu Lääne kultuurile, tegutses Henno 1960. ja 1970. aastakümnetel, sügava Nõukogude okupatsiooni ajal, kodu Eestist eesti kultuuri kandvate inimeste läände kutsumisega. Ta tutvustas neid Toronto eestlaskonnale ning vastupidi. Samuti pidas ta samal eesmärgil tihedat ühendust noorema eestlaskonna intelligentsiga USA-s, Rootsis ja Austraalias.
Nõukogude okupatsiooni viimase kümne aasta jooksul oli Henno tihedas kontaktis Valtoni, Kelami, Kaplinski, Krossi, Rummo ja teiste nn „dissidentidega” , viies nendele valuutat oma taskust ja isegi ka Eesti Kesknõukogu Kanadas (EKN-i, RVN-i järglane) poolt, kuigi mõned aastad varem olid RVN-i juhtivad isikud pannud Nõukogude Eesti külastajad põlu alla.
Henno algatas isiklikku aktiivset Eesti välisvõitlust perestroika ajastul, kutsudes kokku ad hoc komitee baltlastest, kes kohtusid tema kontoris klassiõe, minister (hiljem välisminister) Barbara McDougall'iga, kus arutati Balti riikide problemaatikat ja võimalikku Kanada abi. Sellest kasvas „Altera” Toronto eestlaste grupp ning ka Toronto Eesti Muinsuskaitse Selts, mille abiesimees Henno oli terve selle grupi aktiivse tegutsemise ajal. Korjati üle $100,000, millega toetati Velliste, Laari ja teiste tööd Eestis. „Altera” käis koos Sillaste kabinetis. Karl Aun oli selle ideoloog, Sillaste esimees ja korraldaja. Arvo Niitenberg ja paljud teised Toronto eestlased olid aktiivsed. Korraldati kõnekoosolekuid Toronto Ülikoolis, kus esinesid Lauristin, Velliste, Nugis, Savisaar ja Pirgu Mälu Teater. Tartu College'is organiseeriti koosolekuid Merile, Laarile, Kaplinskile. Samuti tegi „Altera” tõhusat tööd Eesti iseseisvuse taastamise poliitika tutvustamisega väliseestlastele ja vastupidi. Henno oli üheks „Eesti Arhitektid Kanadas” organiseerijaks ja selle juhatajaks. Organisatsioon aitas tõhusalt Eesti kolleege Eesti iseseisvuse taastamise alguses kohaneda lääne arhitektuuri tavadega.
Henno Sillaste oli korp! Rotalia Toronto koondises senior, kolmekordne noortevanem, magister cantandi (laulujuht). Tema kesklinnas asuv kodu oli tihti avatud noortele kaasvendadele, kus ta oma teadmisi ja rahvuslikku indu jagas. Ta astus vilistlaskogusse 1966. a.
Hennole olid eestlus ja Rotalia lahutamatud. Juba noorliikmena nägi ta Rotalias potentsiaalset eesti ühiskonna juhtide kasvulava.
Henno Sillaste on üks Rotalia Toronto Maja isadest, olles selle leidja ja üks viiest rotalusest maja ostja oma riisikol. Maja väljaehitamine Rotalia konvendile sobivaks on suurel määral Henno Sillaste panus, sest tema kujundas korteri. Maja haldamiseks loodi aktsiaselts Rho Tau Lambda, mille juhatuses Henno oli aastaid.
Henno puhus uued tuuled VSO-Rotalia sõprusesse, algatades ka VSO esindajate Ameerikasse kutsumist ning vastupidist külastamist. Mitukümmend tollal noort Toronto värvikandjat ja vilistlast lõid esimesed ning pidevad kontaktid Soomega Henno Sillaste vahendusel. Henno oli korp! Rotalia Ülemaailmse Esinduskogu liige alates 1996. a.
Henno Sillaste on olnud korp! Rotalia Eestis taaselustamise järjekindel aktivist. Ta algatas Tartu maja arhitektuurilise taastamise planeerimisega kaks aastat enne maja tagasisaamist. Tema osava käe all on maja arhitektuuriline ümberehitamine kujundatud ning tööd läbi viidud. Ennastsalgavalt pani ta palju aega ja energiat Tartu majja. Samuti on ta Tallinna Toompea korteri omamise probleeme lahendanud, pidevalt kasutades oma kontakte Eesti valitsustega. On ka selle saneerimisprojekti põhikujundaja.
Hennol on suur panus selles, et Rotalia omab nüüd kolme uhket kinnistut: Tartus ja Torontos majad ning Tallinnas korter otse parlamendi hoone vastas Toompeal.
Henno viimane tõhus panus oli osalemine Rotalia Kodukorra uuendamise komitees. Lõpptulemus on, et meil on käesolevast aastast lõpuks ajakohane Kodukord.
Vabariik austas Hennot tema töö eest Eesti heaks Valgetähe IV teenetemärgiga aastal 2001 ja Rotalia austas teda auvärvipaelaga aastal 2003.
Armas Henno,
Sinu kaasvennad ja sõbrad tunnevad Sinu kaotusega valusat tühja kohta oma südameis. Aga samal ajal on meil rõõm, et Sa olid ja elasid meie keskel ning olid meile hea kaasvend ja sõber.
Puhka rahus, kallis kaasvend Henno, teades, et Sinu panused Kanada eestlaskonna ja Eesti rahva ülesehitamisel jäävad meie mäludesse ja on jäädvustatud rotaluste südametes.
Toivo Miljan
