Telli Menüü

Kommentaar – Homo sovieticuse sünd ja elu punases interjööris


Homo sovieticus, mis pseudo-ladina keeles tähendab nõukogude inimest, on Vikipeedia kohaselt sarkastiline ja kriitiline viide keskmisele inimesele endises N. Liidus. Esimesena kasutas seda terminit Joseph Novak raamatus Homo sovieticus, der Mensch unter Hammer und Sichel (Bern Stuttgart Wien, Alfred Scherz Verlag. 1962).

Homo sovieticust iseloomustas apaatia ja passiivsus oma töö suhtes; initsiatiivi puudumine ja kohustuste vältimine; vargused (põhimõttel "mis ripakil, see ära"), sest kõik kuulub ju mulle või meile; kuulekas allumine võimudele; joomine; negatiivsus kõige lääneliku suhtes jm pahed.

2015. a Nobeli kirjanduspreemia pälvis Valgevene kirjanik Svetlana Aleksijevitš - www.wikipedia.org

Svetlana Aleksijevitši kirjanduslik fenomen

2015. a Nobeli kirjanduspreemia pälvis Valgevene kirjanik Svetlana Aleksijevitš teose “Pruugitud aeg” eest, mis kannab alapealkirja “Punainimese lõpp”. Autor kirjutab, et veidi enam kui 70 aastaga aretati marksismi-leninismi laboratooriumis (ehk siis punases interjööris) välja omaette inimtüüp – homo sovieticus. Aleksijevitš tõdeb, et ka tema ise on see. “Kõik me, sotsialismist tulnud inimesed, oleme omavahel sarnased,” lisab ta. Punainimestel on oma sõnavara, sama minevik, maailmavaade ja arvamused. Neil on ka oma ettekujutus heast ja kurjast, kangelastest ja märtritest. N. Liidu kokkuvarisemine ja vabaduse saabumine ehmatas homo sovieticust. Kõik muutus ühtäkki teiseks. Inimesed puutusid kokku tundmatuga – laenude, intresside, võlakirjadega. Kujunes rikaste klass ja tekkis ebavõrdsus. Kadedus sünnitab aga teatavasti vihkamist.

“Pruugitud aeg” on ilmunud ka eesti keeles Veronika Einbergi tõlkes kirjastuse Tänapäev väljaandena. Aleksijevitš võtab oma teoses vaatluse alla punainimese kujunemise, arengu ja ka tema lõpu, tehes seda üsnagi erapooletult, lastes pigem kõnelda inimestel endil. See originaalne kirjandusliku kollaaži meetod näib olevat Aleksijevitši paradigma ja toonud talle suurt edu. Eriti seetõttu, et ta on julgelt käsitlenud oma teostes isegi selliseid nõukogudeaegseid tabu-teemasid nagu näiteks Tšernobõli katastroofi tagajärjed või N. Liidu kaotatud sõda Afganistanis. Pole siis ime, et tal on tulnud aeg-ajalt elada välismaal. Kohe pärast seda, kui Aleksijevitšile teatati Nobeli kirjanduspreemia omistamisest, kritiseeris ta Venemaa osalemist Ukraina sõjas: „See on okupatsioon, võõrriigi sissetung.” Kremli reaktsioon oli selle peale mõistagi terav ja kibe.

Merle Maigre kirjutab väljaandes Diplomaatia (sept. 2014): “Aleksijevitši raamat pakub võimalust mõista idapiiri taga toimuvat rohujuure tasandil. See räägib empaatiliselt tavalisest vene inimesest. /…/ Autor on antropoloogi kombel kokku korjanud ja üles kirjutanud hulga lugusid. Ta annab need sõna-sõnalt edasi, lisades mõned omapoolsed repliigid. Need on tavaliste inimeste lood. Kaante vahel sisalduvad monoloogid on kirjutatud kümne aasta jooksul mööda Venemaad reisides, need on teravmeelsed ja kohati murelikud tähelepanekud inimestest, kes on pidanud peale Nõukogude Liidu lagunemist õppima elama täiesti uuel viisil.”

Aleksijevitš toob esile uusi minevikutõlgendusi ning erinevaid meenutusi, mida inimesed edastavad oma isikliku prisma läbi.

Vene ühiskonnas ei ole kahjuks siiani toimunud ausat ja avalikku debatti mineviku teemal ega pole antud sellele ausat hinnangut, kirjutab Maigre, viidates Lennart Meri kunagisele ütlusele, et kommunism on küll surnud, aga keegi pole näinud selle laipa.

Moraalse vaakumi täitmisest

70-aastase nõukogude režiimi asendas 1990ndate algul moraalne vaakum, mida kasutas osavalt ära Venemaa poliitilisele areenile astunud Vladimir Putin. Tema juhtimisel hakkas majandus tasapisi paranema, mis võimaldas tõsta palku ja pensione. Võeti kasutusele nõukogudeaegsed riigisümbolid. Homo sovieticusele meeldis ka Tšetšeenia sõda, mis tõstis tema enesetunnet. Teda ei huvitanud ajakirjanduse suukorvistamine, teisitimõtlejate vangistamine ja mõrvamine, demokraatia printsiipide eiramine jmt.

Putini režiim on üle võtnud Stalini ühe lemmikformula: “Venemaa on isloeeritud ja ümberpiiratud kindlus.” Kreml mängib siin kahesuunalist mängu: oma elanikele jutlustatakse ümberpiiratud kindlusest, aga läänega üritatakse lõplikult mitte tülli minna, sest majanduslik isoleerimine lõppeks kindla katastroofiga (PM, 26.08.15), millest on juba märke.

Kuritegelik kommunistlik doktriin

Kommunistlik ideoloogia põhineb Karl Marxi ja Friedrich Engelsi töödel, täiendatuna 19. saj saksa filosoofi Georg Wilhelm Friedrich Hegeli seisukohtadega.

Kommunistliku doktriini kuritegelikkus seisab eeskätt selles, et punarežiim kujundas propaganda masinavärgi abil inimeste mõttemaailma, muutes neid hirmu abil endale kuulekateks olenditeks, kes pidid kõik mõtlema ja käituma ühtemoodi. Kirjutamata seaduste kohaselt ei tohtinud homo soveticus sekkuda avalikku ellu. Igasugune opositsioon oli mõeldamatu.

Ehkki praegune võimupartei “Ühtne Venemaa” ei nimeta end kommunistlikuks, kopeerib ta peaasjalikult samu põhimõtteid, meetodeid ja ideoloogiat. Sellised võtmeinstitutsioonid nagu politsei, kohtud ja julgeolekuorganid ei erine mitte palju nõukogudeaegsetest. Selle kohta on hulgaliselt näiteid. Piisab, kui meenutada vaid Eston Kohveri juhtumit.

Nagu nõukogude ajal, jumaldatakse Venemaal ka tänapäeval riigipead ja vihatakse teisitimõtlejaid. Nõukogude aja nostalgiline idealiseerimine on vägagi populaarne.

 

 

Tuleb tõdeda, et isegi nüüd, ligi veerand sajandit hiljem, on homo sovieticus kõigest hoolimata elus ja ikka veel päris hea tervise juures. Kuigi ta erineb mõnel määral omaaegsest nõukogude inimesest, püsib selle mutatsioon (või kloon) siiani. Uute iseloomujoontena on talle viimastel aastakümnetel lisandunud küünilisus ja agressiivsus.

On selge, et kui Venemaal ei soovita ega suudeta luua avatud ja ausat süsteemi, võib nõukogude aeg naasta. Siis hõõrub punases interjööris üles kavanud homo sovieticus rõõmsalt ja rahulolevalt käsi.


Elle Puusaag

Loe edasi