Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tuleb rõhutada mitte uhke arvu tõttu, vaid nagu president Kaljulaid Kurgjal pärast rahvamatka 16. aprilli ütles, vabadust ja iseseisvust, õigust olla vaba tuleb igal päeval tõestada. Pärast matka alustati mitmes paigas üle Eesti 100. aastapäeva esipeoga.
EV100 on üle-Eestiline programm, mis hõlmab kõiki, keskendudes eriti lastele ja noortele. Arusaadavalt, kuna nende kätes on tulevik. Võrguleht ev100.ee väärib külastamist, õigemini peaks see olema iga eestlase kohustus, et jubagi tugevaid sidemeid kinnitada. Tooks vaid ühe näite, mis on nii eestlaslik, millega kinnitame lootust tulevikku. See on Eesti 100 tamme, mis näeb ette sadade tammede istutamist üle riigi, esindustammik istutatakse sobivalt Tamsallu.
President Kaljulaidi kõnes oli palju positiivset. Samas aga meeldetuletust, et kuigi on viimase 25 aasta jooksul palju saavutatud, on ajalugu õpetanud, et väikese rahva elujõud pannakse presidendi sõnul kahtluse alla.
Tõesti, meie rahvas on püsinud, hoidnud keelt ja kultuuri läbi kõige kurja. Siin on sobiv tsiteerida presidenti — „mingi jõud on meid kogu aeg hoidnud, ka läbi kõige raskemate aegade.”
See jõud on seletamatu, kuid ilmneb koduarmastuses, kirjanduses, kunstis ja muusikas, loodusearmastuses, inimväärtusi hinnates. Isegi kui moodne maailm ei ole alati kooskõlas ajalooliste väärtustega on vaieldamatu, et vaatamata kas elatakse võõrsil või kodumaal, eestlust defineerib uhkus. See je ne sais quoi, ei tea mis, see kirjeldamatu, võimatu sõnadesse asetada mõiste, mis on meil südames, on ka rahva ja keele püsimise põhjuseks.
President lausus: „Meie esivanemad on [meile] jätnud kauneima kingi, iseseisva Eesti. See on meie teha,” rõhutas Kaljulaid, “et täita ka oma kohustus aja ees — anda see kink edasi tulevastele põlvedele.”
Tõnu Naelapea, Toronto
