Juba teist aastat järjest on sisseränne ületanud väljarännet. Andmed näitavad, et Eestisse rändas 2016. aastal sisse 14 822 inimest ja välja 13 792 inimest. Arvestades Eesti demograafiliste faktidega pole siis mingi üllatus, et enamik rändes osalejatest olid Eesti kodanikud. Ning ei üllata, arvestades paljude muredega, et nende rändesaldo oli negatiivne.
Ka ei üllata, mis vanuses inimesed sellise otsuse langetavad. Statiskaameti järgi on 20-39-aastased need, kes kõige rohkem on valmis uut elukohta valima üle riigipiiri, kas tulles või minnes. Ja arusaadavalt on enamik neist meesterahvad. Sest selles vanusegrupis on elu veel peamiselt ees, julgust laialt ja tihti on tööturul – kas Eestis või mujal – konkurents olemas tööstaaži tõttu. Sama olukord on ju ka Kanadas, kus millenniaalid kurdavad, et ei leia kohta, kuna vanem põlvkond keeldub erru minemast, neile võimalusi andmata.
Statistika võib olla kuiv, aga ta heaks küljeks on see, et ta ei valeta. Huvitavalt osalevad Eestist rändes 20-59-aastased, seega on lahkujatega arvestades vanuserühm üsna lai. Siiski, peamiselt on 20-ndates aastates lahkujaid kõige rohkem.
Kust nad tulevad, kes on Eesti uueks koduks valinud? Enamasti Soomest, 45% sisserännanutest. Aga ka Ukrainast (11%) ja Venemaalt (11%). Sisserännanutest 88% on pärit Euroopast, enamasti Euroopa Liidust. Ka USAst, Austraaliast ja üllatavalt Indiast on langetatud otsus Maarjamaa kasuks.
Kuhu nad lähevad? Kas Soome või Suurbritanniasse. Huvitunu leiab palju detailsemat infot külastades veebilehte stat.ee.
Andmete lahkamine jäägu spetsialistidele. Käesolevad read on mõeldud rõhutamaks, et ajal kui Euroopas kinnitab populism jõuliselt kanda just immigratsiooni kartes, võib ränne olla positiivne näitaja. Nii nagu Kanadas on ametlikult 150 aasta jooksul riiki ehitatud ja tugevdatud.
Tõnu Naelapea, Toronto
