Meile esitatakse igapäevases katsumusi. Küsime, mis on elus tõeliselt tähtis – ja mis mitte. Kas tasub lasta ennast häirida ja mõjutada meie ümber toimuvast? Ja tähtsamalt – kuidas tuleme toime heidutuste keerises.
Märgime sel nädalalõpul suurpõgenemise aastapäeva. Meie hulgas on väga vähe järel, kes, nagu õpetaja Auksmanni hooldekodus voodisse aheldatud vanur, lahkusid täiskasvanuna üle tormise Läänemere, otsides kindlat kodu. Paguluses, hiljem õnnes, et Eesti sai tagasi oma iseseisvuse, kuulub vabade riikide perre, astub julgelt edasi meie rahvas ainulaadse keele ja kultuuriga võrdsena teiste hulgas. Oleme tänulikud, et on ikka neid, kel meeles, küll lapseeas üleelatu, mida tähendas saatuslik september 1944. Paljud paguluses sündinud ei kuulnud oma vanematelt, vanavanematelt sõja ja suurpõgenemise kohta rohkemat kui et lahkuma pidi. Teist valikut ei olnud.
Aga inimesi, kes saaks oma vaatevinklist valgustada seda traumat, seda hirmu, seda kartust ning jah, seda õnne, et vahutavad lained ei neelanudki kalapaati, mis toimetas neid vabadusse, napib.
Küll hoidsime sugulaste, Eestisse maha jäänud omastega kontakti. Julgemad, siis kui leebemad tuuled puhusid, võtsid isegi okupeeritud Maarjamaale külaskäike ette. Alles 35 aastat tagasi, kui N. Liit oli lagunemas, võis tunda pagulane ta järeltulija turvalisust seal, hoida südames lootust, et ehk sünnib taas ime. Sündiski. Ja meil on õnneks rikkalik mälestuste varandus olemas, talletatud raamatutesse, filmidesse, helilintidele. Aga inimesi, kes saaks oma vaatevinklist valgustada seda traumat, seda hirmu, seda kartust ning jah, seda õnne, et vahutavad lained ei neelanudki kalapaati, mis toimetas neid vabadusse, napib.
Peame olema tänulikud kõikidele headele hingedele, kes on südamekohustuseks võtnud suurpõgenemise aastapäeva väärikalt ja detailselt märkida kõikjal, kus asub eestlasi. Neid, keda Kõigevägevam kaitses nii terrori kui looduse hävitava võimu eest, ei tohi me unustada. Ja hukkunuid sel teekonnal. Tänada neid, kes mäletavad ja jagavad. Kõiki, kes julgesid eestlust põgenemisega säilitada. Kõige kurja kiuste.
