elama asunud samasuguste vaadetega immigrantide näol. Kanada Immigratsiooni- ja Kodakondsuse Ameti 27. veebr. pressiteatest selgub, et 2012. a tõusis taas sisserännanute arv. Mullu saabus neid siia 257.515. Seda arvukat ühiskonnakihti ei saa poliitikud eirata.
Ülalmainitud teose autorid kinnitavad, et konservatiivid on viimastel aastatel Kanada ajalugu muutnud ja kasvatanud oma usaldusväärsust. 54% kanadalasi on rahul riigis toimuvaga ja 85% oma elustandardiga. Seetõttu ennustavadki eksperdid konservatiividele „pikka iga”.
Samas on liberaalid mitmete ebaõnnestunud sammude tõttu kaotanud valijate toetust, mida on raske taastada. Aprillis toimuvate Liberaalse partei juhi valimiste eel püüavad kandidaadid üksteise võidu müüa oma ideid ja visioone. Justin Trudeau sõnul otsitakse võimalusi asendamaks Harperi valitsust uue ja paremaga. Kuid hiljutine arvamusküsitlus näitab, et konservatiivid säilitaksid juhtpostitsiooni isegi juhul, kui liberaalide juhiks valitakse karismaatiline Trudeau, kes suudaks ehk küll oma partei tõsta ametliku opositsioonipartei tasandile ja mööduda uusdemokraatidest, kuid mitte konservatiividest. Nii on päevakorda tõusnud uuesti idee teha koostööd (või isegi ühineda) uusdemokraatidega. Jaga ja valitse!
Ka kolumnist Jeffrey Simpson tõdeb The Globe and Mail'is (27.02.) Vahtralehemaa poliitilist kaldumist konservatismi poole, kuid lisab viitega Focus Canada arvamusuuringule, et konservatiivid pole siiski eriti suurt edu saavutanud valede prioriteetide tõttu (rõhuasetus Briti monarhiale, skeptitsism kliimamuutuste osas, suhtumine Quebeci provintsi jm). Valijad peavad tähtsamaks oma konstitutsioonilisi õigusi, haridust ja tervishoidu.
Ülaltoodu taustal tekitab hämmeldust Kanada Ülemkohtu äsjane otsus Saskatchewani inimõiguste komisjoni menetluse osas William Whatcott'i vastu, keda süüdistatakse provokatiivses vihakõnes. 16-kuulise arupidamise järel otsustasid kõrged kohtunikud piirata Whatcott'i sõnavabadust, kes jagas homoseksuaale kritiseerivaid pamflette. Ülemkohtunikud leidsid, et valitsusel on erandjuhtudel õigus tsensuuriks ja et konstitutsioonilisel sõnavabadusel on siiski limiit. Nii on siis tegemist dilemmaga, kus vihakõne keelamine vastandub sõnavabadusele. Keegi ei pea õigeks sallimatust ega vaenu õhutamist vähemuste vastu, aga kus on siin piir? Millal muutub vihakõne taunimine ehk poliitiline korrektsus ohuks konstitutsioonilisele sõna- ja usuvabadusele ja millised on selle tagajärjed? Tahtmatult meenub sünge keskaeg oma inkvisitsiooni ja nõiajahiga.
Kanada on tõesti muutunud …
Elle Puusaag
