Dirigendi eriala on suhteliselt noor – dirigentide kultus sündis alles 20. sajandi alguses. Selle kultuse heaks näiteks on Berliini Filharmoonikud, mida siiani (mitte ainult) muusikaringkondades Karajani orkestriks kutsutakse. Dirigentide juurde kuulub ka dirigendikepi kultus. Eestis on reliikviaks ülendatud Gustav Ernesaksa dirigendikepp, mida antakse põlvest-põlve edasi populaarseimale laulupeodirigendile. Praegu kuulub see haruldus Hirvo Survale. Dirigendikepp on metafoorselt nagu marssalikepp, mida iga lihtsõdur (orkestrant) oma paunas kandvat.
Järvi Akadeemiasse püüdles sel aastal circa 200 muusikaõppurit, mis tõstab konkursi lati kõrgele – kümme kandideerijat ühele kohale. Noorimaks väljavalituks osutus 15-aastane Kasper-Joel Nõgene, ülejäänud osalejad olid kas muusikakõrgkooli tudengid või juba oma dirigenditeed alustanud muusikud.
Dirigentide-eelse ajajärgu heaks näiteks oli Eesti Pillifondi galal (14. juulil) üles astunud kammerorkester, mis visuaalselt nägi välja nagu „isemängiv orkester“. Muusikat sisuliselt tundvale kuulajale oli muidugi kohe selge, et varjatult juhatasid orkestrit publiku suur lemmik, viiuldaja Florian Donderer ja kui Donderer astus üles solistina, siis klavessiinimängija Reinut Tepp. Eesti Festivaliorkestri kontsertmeister Donderer soleeris Vivaldi aastaaegadest inspireeritud tsükli kolmandas osas „Sügis“, kus iga ta (ilmselt Stradivariuse) viiuli poognatõmme oli sündmus omaette. Kogu muusikaõhtu oli nagu „Ood keelpillimeistritele“, sest väga headel Eesti Pillifondi keelpillidel mängisid meie noorema põlvkonna parimatest parimad – Hans Christian Aavik, Theodor Sink, Katariina Maria Kits, Johanna Vahermägi ja vaimustav Robert Traksmann. Noori soliste toetas orkestripuldist prantsuse pillimeistri Nicolas’ tšellol mängiv Leho Karin. Siinkohal sügav kummardus Eesti Pillifondi asutajatele, sest ka väga hea mängija ei suuda keskpärase pilliga imet teha.
Tegelikkuses ei ole heaks dirigendiks võimalik saada ainult õppimise teel, nagu pole võimalik õppida heliloojaks. Nendeks erialadeks peab sündima. Õpetajad saavad anda vaid käsitööoskused, mille pinnalt tuleb juba ise leida ettekandele tuleva orkestriteose unikaalne tõlgendus – just see teeb dirigendist suure muusiku, mitte see, kui efektselt ta oma dirigendikepiga „vehib“. Küpseks meistriks saadaksegi alles 50ndates eluaastates. Just seetõttu oli erakordne näha juhatamas 15-aastast noormeest nimega Kasper-Joel Nõgene, kelle tõsine ja professionaalne suhtumine muusikasse üllatas. Tema dirigeerimisel kõlanud Bartoki 6-osaline tsükkel „Rumeenia rahvatantsud“ võeti vaimustunud publiku poolt vastu aplausitormiga, mis kinnitas Järvide otsuse õigsust – lubada Kasper-Joelil dirigeerida Bartoki teost tervikuna, teised dirigentidest õppurid said juhatada igaüks vaid ühte osa Raveli ja Stravinski orkestrisüitidest. Oli näha, et edukas debüüt ei pannud Kasper-Joelil pead pööritama, sest ta tundub teadvat, et tõeliseks meistriks saamise vaevarikas tee on alles ees.
Kasper-Joeli muusikatriumfist sai osa ka ta vanaisa – Vanemuise orkestri dirigent ja Muusikaakadeemia dirigeerimise õppejõud Endel Nõgene. Nõgene seenior rääkis mulle vaheajal, kuidas Kasper-Joel tegi orkestri juba 9-aastaselt. Seda omaealistest koosnevat pillikoori dirigeeris ta samuti ise. Eks see olegi ju iga dirigendi unistus – saada endale päris oma orkester. Paavo Järvil on see õnnestunud – tema Eesti Festivaliorkester on juba tuntud tegija maailma muusikamaastikul.
Pärast kontserti hotelli poole jalutades mõtlesin, et meie kirjanikel tuleks muusikutest eeskuju võtta. Selle asemel, et oma naba imetleda, võiksid nad kooli õpetajateks minna, kus pedagoogide nappuse tõttu õpetavad meie maakoolides eesti keelt ja kirjandust koolide endi raamatupidajad ja võimlemisõpetajad. Kirjanikudki võiksid järelkasvu oma südameasjaks võtta. Süvalugemist tuleb ju õpetada, nagu tuleb õpetada klaviiride ja partituuride lugemist. Muusikatekstide lugemine on oluliselt raskem kui raamatute lugemine. Kirjatähti tunneme me ju varajasest lapsepõlvest kõik ja paljud meist on nooruses teki all taskulambi valguses koolivälist kergemat kirjandust lugenud, sest see tundus põnevam kooliprogrammis ettenähtud raamatutest. Seegi lugemine oli hea ja keelevaistu arendav, aga edaspidi tuleks süvatekstide lugemist ja analüüsimist juba õpetaja abiga arendada.
Õnneks on muusikaõpetusega Eestis kõik hästi ja noori heal tasemel muusikuid tuleb järjest juurde nagu seeni pärast vihma. Vaatamata sellele, et Muusikaakadeemia lõpudiplomi saamiseks tuleb oma pilli harjutamist alustada juba 5-6 aastaselt. Dirigendidki on väga heal tasemel instrumentalistid. Orkestrijuhiks pürgimine on ühe raskeima muusikutee valimine, sest see on muusikule juba vähemalt teine eriala, mis nõuab elukestvat edasi õppimist.
Sirje Vihma-Normet
