Lehed on pealt tumerohelised ja veidi läikivad ning altpoolt viltjate karvadega kaetud.
Nagu läinud nädal mainitud, on pooppuul üsna kitsas leviala. See jääb põhiliselt Rootsi lõunaossa ning saartele. Soomes, kuhu ulatub tema leviala kirdepiir, kutsutaksegi pooppuud rootsi pihlakaks (ruotsinpihlaja). Mari Reitalu kirjutab ajakirjas Eestis Loodus, et „Eesti läänesaartel ja mandri Eesti äärmises lääneosas on ta oma levila idapiiril. Pooppuud kasvavad siin sageli kuivemate kasvukohtade alusmetsas, kuid ka klibustel loodudel: mõnel pool Saaremaa lääneosas moodustavad pooppuud kadakate kohal ühtlase rinde.”
FOTO: Eestlastel on palju loodusest pärinevaid perekonnanimesid, nagu tõendab ka fotol olev hauakivi Kaarma kalmistul Saaremaal. Tegelikult on antud nime kirjavorm veidi muudetud (mugandatud) puuliigi päris nimest, mida kirjutatakse kahe P-ga. Ka kaunis pilt, mis kalmukivil, ei vasta täpselt puuliigile, mille nime vanapaar on kandnud. Liitlehtedest on näha, et kivil on kujutatud harilik pihlakas, mitte pooppuu, kuid kes teab, see võis olla taotluslik. Kivi puhul vast kõige kaunimad on sõnad selle alumises ääres: „Said puhkust töökad käed.” Foto: Riina Kindlam
Pooppuu oranžpunased õunviljad, mida nagu harilikul pihlakalgi marjadeks kutsutakse, on mahedama maitsega ja veidi suuremad. Neid on purukstambituna lisatud leivajahule, et rasketel aegadel leivapuudust leevendada. Küllap seepärast on Saaremaal Sõrves pooppuud ka pühaks peetud. Tema viljade seotusele leivaga viitavad mitmed Põhja-Eestist pärinevad rahvapärased nimed: jahumari, leivamarjapuu, leivamarjapõõsas, leivapuu.
Eesti kirjakeelde juurutatud nimetus pooppuu on Saaremaa päritolu ja selle kujunemise kohta teatakse kaht versiooni, kirjutab Mari Reitalu. Üks neist räägib, et pooppuu väärtuslik puit on võrreldav pöökpuu (pöögi) omaga, mille keskalamsaksa (Popenbaum) või rootsi tüvest ongi kujunenud eestikeelne nimetus. Tänapäeva rootsi keeles on puu nimetus küll hoopis oxel. Teise oletuse kohaselt tuleneb pooppuu Saaremaal veel praegugi kasutusel olevast papipuust. Seda läänesaartel armastatud õuepuud võib õige suurte eksemplaridena näha kiriklate ümbruses ja surnuaedades.
Kohati leidsin pooppuu nimetuse juures sulgudes veel nimed poobus ja piippuu, paaril juhul ka paakspuu ja pääkspuu. Need on ilmselt saarte murdes ja kõik esinevad ka eestlaste perekonnanimedena.
Kõige suuremaks kasvavad pooppuud õuedes, teeservadel ja põllupeenardel, enamasti istutatuna. Saaremaal mõõdetud suurimad pooppuud on ulatunud 18 meetrini ja tüve ümbermõõt ületanud 4 meetrit.
Eestis kasvatatakse pooppuud ilupuuna ka väljaspool tema looduslikku levilat, sest ta on külmakindel. Et pooppuu saab hakkama tolmu-ja suitsurohkes keskkonnas ning pole eriti tundlik heitgaaside suhtes, osutub ta väga väärtuslikuks just linnade haljastuses mitmel pool Põhja Euroopas. Hea näite leiame Tartust, kus pooppuuallee ääristab väga tiheda liiklusega Võru tänavat. Vast kõige kuulsam on kaitsealune 11 m kõrgune Palivere pooppuu Läänemaal Taebla vallas Palivere alevikus.
Kuidas aga pooppuud temaga sarnasest tuhkpihlakast (Sorbus rupicola) eristada? Tuhkpihalaka lehed ei ole nii sakilised ning on alt täiesti valgeviltjalt karvased. Sõrves on tuhkpihlakat kutsutud ka kirsipoobuseks ja kirsipooppuuks. Pihlakad on kõige hea, kaitsva energiaga puud, nii et vali kodu väravasse millise tahad, ikka tuleb sellest vaid head.
Riina Kindlam, Tallinn
