Kõige selle kohta on üks tore rakendus (autor Tormi Reinson), mida jagas geograaf Taavi Pae (shorturl.at/jpBCh). Andmed pärinevad Tartu Ülikooli keskkonnafüüsika instituudi ilmajaamast (meteo.physic.ut.ee)
Pikk ja järjekindel külm tekitas Soome lahele viimase viieteistkümne aasta kõige paksema jääkihi (10-40 cm), kirjutab Soome Meteoroloogiainstituut en.ilmatieteenlaitos.fi/ice-conditions . Kahtlemata on muljetavaldav ka täpsem Peipsi järve, Pärnu lahe ja lääneranniku jäästatistika. Vaadake jaakaart.envir.ee
Kuid kui Läänemere jääle jalg ei ulatu, tuleb minna metsa poole! Ja seal leidub miskit, mida merel, siseveekogudel ega kaanetatud rabas ei koge – kallaku erinevusi. Seda on võimalik tunnetada vaid tehisjääradadel, mis loodud maastikele. Torontole hetkel kõige lähim taoline luuakse talviti Kotkajärvest vaid mõnikümmend kilomeetrit põhjapool, Arrowheadi provintsipargis. Seal kulgeb 1,3 kilomeetrine uisuring suusa- ja lumeräätsaradade võrgustiku vahel. Pargis on kaks järve, jõgi, kus näha võimsaid geoloogilisi muutusi – Big Bend jääaja delta, suur jõekäär ehk -käänak ning Kotkajärvest märksa looklevam maastik, nagu ütleb piirkonna nimi Almaguin Highlands.
Ülesmäge uisusamm oli põnev kogemus. Alla liuglemine puhas lust. Eks see pisuke kallak ole veidi juhuslik, kuid annab tunda! Suusarajad olid pargis ka kiiduväärt. Mida veel soovida, kui oled jõudnud talvest viimast võtma sinitaeva all, puudevarjude triibulises maastikus. Karta on, et läinud nädalavahetus võis olla talispordi olude suhtes viimane, mida saaks ülivõrdes kirjeldada. Kõik rajad, millel äsja vuhisesime jääd kriipides ja suusarajal plagistades-sahistades, ootavad peatselt sootuks teises vaimus matkasaabastes nautimist.
