Nüüd võiks igaüks ise otsustada, kuidas suhtuda sellesse, kui Ontario ja USA piiril asuv Windsori väikelinn natuke aega tagasi uudistevoogudesse kerkis. Ja seda sugugi mitte linna ilu või ettevõtmistega. Hoopistükkis pitsaga, mida teadjate sõnul juba lausa 80 aastat valmistatud.
Selline tähelepanu viib mõtted kohe ühele teisele Kanadas alguse saanud pitsale, mis omamoodi kurikuulus – ananassi lisamisega. Vara ehk veel öelda, kas hawaii pitsa peab nüüd windsori pitsa kõrval varju jääma. Ise pole ma viimast maitsta jõudnud, kuigi tegemisviis tundub päris nutikas. Kui tavapärase pitsa peale käib tomatikaste, pepperoni lõigud ja juust, siis Windsori rahvas on avastanud, et vorstilõigud võib ju hoopistükkis ribadeks lõikuda ning ühtlaselt taignale jaotada. Kui nüüd mõnus suur amps võtta, siis pole vaja muretseda, kas mõni vorstilõik hammaste vahele rippu jääb või, tule taevas appi, üldse suhu ei jõuagi. Sest igal lõigul on just parasjagu lihakraami, nii et see viimse kui ühe suutäiega sinuni jõuab.
Kõige tipuks on neil oma ,,salajuust“, mida sealsamas Windsoris valmistatakse – galati juust. Kuigi nüüd, mil nad selle välja on hõiganud, ei saa vist seda enam väga salajaseks pidada.
Lisaks on nad seente lisamisega pisut ketserid ning lähevad traditsioonidele risti vastu. Võtavad aga purgiseened ette ning väidavad, et nõnda on seened hulga maitsvamad, mahlased ega lagune koost. Kõige tipuks on neil oma ,,salajuust“, mida sealsamas Windsoris valmistatakse – galati juust. Kuigi nüüd, mil nad selle välja on hõiganud, ei saa vist seda enam väga salajaseks pidada.
Kui nüüd kellelgi suu vett hakkas jooksma, siis ei pea Windsori kiirustama. Võib vabalt seada sammud hiljuti Torontos avatud Ambassadori pitsarestorani, kus täpselt samasugust küpsetist pakutakse. Loomulikult võiks hoopis oma kööki minna, kus siis ise midagi sarnast valmis vorpida.
Mis toobki mind verivorstide juurde. Või peaaegu. Olen tihtipeale mõelnud, kui erinevad me oleme. On neid, kes peavad kõvasti kinni traditsioonidest ning vanadest tegemistest, ning neid, kes ei karda katsetada või midagi uut proovida. Eestlaste jaoks käivad verivorstid jõululauale kui kellavärk. Eriti tähtis tundub see olevat neile, kes Eestist kaugel. Eks siis aetakse taga vana ja tuttavat, ning mõni vaidleb ise vorste valmistades, kumb õigem, kas värske või hoopis kuivatatud veri.
Euroopa karmid seadused ütlevad juba ammu, et ei mingit verega jändamist, ja nii on vähemalt suurtootjad pidanud liikuma verepulbri peale. Õnneks ei tee sööja vahet, kumba täpselt kasutatud.
…mida suurem valik, seda suurem tõenäosus, et selle hulgas leidub midagi just sinu maitsele, ja polegi vaja leida põhjendusi toidust keeldumiseks.
Eestis on verivorstide valik üsna lai ja mitmekesine. Poeriiulitelt võib neid leida erineva suuruse, kuju ja koostisega. Mis näitab, et kuigi austame oma traditsioone, siis ei karda me sugugi proovida midagi uut. Nii nagu pitsameistrid üle maailma oma loominguga välja tulevad. Sest mida suurem valik, seda suurem tõenäosus, et selle hulgas leidub midagi just sinu maitsele, ja polegi vaja leida põhjendusi toidust keeldumiseks.
Mul ei jäägi nüüd muud üle, kui soovida julgust valjusti välja öelda, et sulle maitsebki see eriline ananassiga pitsa või õuntega verivorstid. Good for you! ütleb kanada-eestlane minus ja loomulikult: Head isu!
Piltidel pitsarullid ning singitükikestega kodune pitsa ja verivorstid.
