Oleme juba aastakümneid septembrikuu viimasel pühapäeval tulnud kokku, mõeldes ühele sündmusele: kodumaalt lahkumisele, rääkis õpetaja; oleme küll erinevatest põlvkondadest, kuid lahkumise valu pole kellelegi võõras ning kõik teame, mis tunne on igatsus – koduigatsus, hingeigatsus, sünnimaa-igatsus. Mõtleme nii neile, kel tuli 78 aastat tagasi kodumaalt lahkuda, kes on täna meie hulgas, ja neile, keda enam pole.
Oma jutluses pööras õp. Kalle Kadakas suurt tähelepanu sama nädala Eesti Elus (#38) Riina Kindlami sulest ilmunud artiklile, mis käsitles Tallinnas Riigikogu konverentsisaalis toimunud rahvusvahelist konverentsi “Suurpõgenemine 1944 ja meie”. Ta tõi välja USAst tagasi Eestisse elama asunud kirjanik Elin Toona mälestusi, kes oli suurpõgenemise aegu väike laps – millised mälupildid on tal meelest rannast, kui käes oli lahkumishetk merele.
Õpetaja kõneles, et pagulusse minek oli sunnitud minek – elu alalhoidmise jumalik sund. Kogeti, kui mõistetamatu võib olla sügistormine Läänemeri – aga inimesi saatis Jumala hooliv, armastav vaim.
Taas tegi ta sammu Riina Kindlami eelpoolmainitud artikli kaudu suurpõgenemise teemalisele konverentsile Tallinnas, kus üheks kõnelejaks oli ka professor Jaak Rakfeldt Ameerika Ühendriikidest, kelle perekond kodumaalt põgenes – tema ise sündis Rootsis.
Ajad on muutunud ja maailm on muutunud, jätkas õpetaja – tänapäeval räägitakse globaalsest eestlusest; igal maal on oma eesti kogukond ning väljaspool Eestit on maailmas ühtekokku umbes 200.000 eestlast. Ta rääkis ka kirjanik Mihkel Muti esseest, kus on juttu eestlusega seotud hajalast ja hargmaisusest.
Pühakiri kutsub meid täna meenutama, mitte unustama, ütles õpetaja: mitte enesele hoidma, vaid alal hoidma! Et ei ununeks see lugu, meie rahva lugu; tehkem seda meie endi, meie laste pärast! Kes tahab mäletada, sellel on jõudu ka unistada. Et me ei unustaks tänu toomast Taevasele Isale, kes teid endid ja teie vanemaid tollasel põgenemisteel kaitses. Kalle Kadakas rääkis ka, kuidas paljud tema tuttavad kodumaal aitavad Eestisse saabunud ukrainlasi mitmel erineval viisil; inimene teeb seda, mis on ta südamesund. Samuti tänas ta maid, kes on eestlasi nii lahkelt vastu võtnud, ja kes täna põgenikke vastu võtavad. Õpetaja peatus ka praegusel Eesti Majast lahkumise teemal ning soovis, et eestlus oleks Torontos hoitud; rahusoovid läksid teele nii maailmale kui Ukrainale.
