Telli Menüü

Kuhu kadus kevad?


Pärast rekordiliselt külma küünlakuud näitas Ilmataat, et ta on riugastega vanamees, asetades juba poolest lehekuust linna leitsakusse. Ainult vist kaheks nädalaks oli kevadvammus seljas, nüüd kleepub särk juba väiksemalgi pingutusel selja külge. Kargu Karla täheldas samuti ühes hiljutises kalendrisabas, et kevadet pole enam nagu ollagi.

Aednikel oli vanasti reegel, et enne Victoria päeva nädalalõppu (või mai-24, nagu suvilate avajad õllekasti suuruse järgi seda pikka nädalavahetust naljatades kirjeldavad) ei tohi midagi istutada. Mäletan üht perekonnatuttavat, kes umbes 30 aasta eest reeglit ei jälginud, istutas arvukalt neid ilulilli, mis ainult ühe suve elavad, see-eest on kaunid ja toovad aiale värvi, nädalalõpp varem. Ja mis juhtus? Victoria vihastas ja tõi enne tema sünnipäevale pühendatud päeva öökülma, mis hävitas kõik istutatu. Aednik ei kurtnud kaotatud raha üle, mäletan seda olevat üle saja dollari olnud, tollal suur raha, vaid tehtud töö üle, mida nüüd tuli korrata.
Foto: Taavi Tamtik (2015)

Kes ise aiatööd harrastab, teab, et see on füüsiliselt nõudlik tegevus. Kummargil liikudes või põlvili peenra ääres kaugele küünides auke kaevates, on väsitav isegi nooremale inimesele. Seda tean, kuna teismelisi sellist tööd tänapäeval tegema ei saa. Nii olen vähemalt paljudelt tuttavatelt kuulnud. Meie majas olid asjad teisiti, eriti kuna detaile armastav peaaednik ei lubanud istutamisele ligi. Muru niitmisega polnud aga mingit muret. Ajad on muutunud, enese nooruses ei olnud küsimustki, et ei täida isa käsku.

Isiklikult arvan, et aiatöö on selline, millel on loomulik algus, aga ei mingit lõppu. Ka meie perekonnas on komme Victoria huvides aeda korrastada, kaunistada, istutada. Ent kui juba puud täies lehes, siis ei tohi ju näiteks neid ümber istutada. Ja kõik tuli jälle nii kiiresti! Hostad on ilusad, aga suureks nuhtluseks. Möödunud nädala teisipäeval oli vaid kasvu algust märgata, laupäevaks ilutsesid nad peenral aga terves elusuuruses! Ning igal kevadel peab abikaasa kuulama tuttavat nurinat. Sügisel olid peenrad lehtedest puhtaks riisutud enne lume tulekut. Meil ka kiviktaimla, kust tuleb käsitsi lehti välja noppida, rehaga riisuma ei pääse. Kevadel aga poleks nagu seda sügisest tööd olnud – laisad naabrid, kes aiailust ei hooli, on lasknud kevadtuulel nende riisumata lehed meitele tuua. Avastan määratult palju tammelehti – puu, mida meie aias ei ole, küll aga asub 80 meetrit eemal, linna maa-alal päris mitu sellist hiiglast. Linn kah ei riisu. Aga mida teha, elu juba selline, riisu viimse päevani.

Suurem võitlus on looduse liikuva osaga – loomadega. Kaunis ja rohelises piirkonnas, kus palju parke, on neid ohtrasti, mitut eri liiki. Suur aed meelitab. Kui vöötorav kiviktaimlas hullab, on see kuidagi tore, nad on kõikide oma närimiste ja pesade tegemise kiuste armsad loomad. Aga kui tõhk käib juba vaid kuu aega pärast sula murus tuhnimas, otsides vaklu, jättes mulje, nagu amatööridest golfimängijad oleks seal harjutanud, siis on tuju must.

Kuid loom, kes enim kopsu üle maksa lööb, on isand uurik elik gofernastik (gopher). Temaga on olnud kaua sõda. Elas kuuri all, hais oli vastik. Sai siis kruusa ja võrestikuga juurdepääs ära võetud. Kuid oskas kruusast läbi kaevata. Pane siis kive peale. Paistis, et võit oli kahejalgsel. Ent laisa loomana ei soovinud ta oma postiaadressi muuta. Kolis kiviktaimlasse. Sai pesa jällegi kividega täidetud. Tänavu on aga ta varajase kuumuse tõttu kolinud teisele poole aiaust. Mullahunnikuid ja mustust kõikjal. Jällegi kividega pesa sissepääs blokeeritud. Ning Victoria päeval avastasin ta latriini. Rõdutrepi all, kus umbrohtude ennetamiseks on rusikasuuruste kivide kiht. Valis alles koha! Ning nagu inimene, käib ta samas kohas, ainult vett peale ta ei tõmba. Kõõlu siis kivimürakate otsas koristades ta kingitusi, kalla kloori peale, lootuses, et ehk sinna vähemalt ta tagasi ei tule. Nõnda uurik näitab mulle keelt. Võit jääb kavalamale ja haisvamale, vist, kahejalgne koopaelaniku vastu ei saa.

Kuid mis neist muredest, elu selline. Kahju vaid sellest, et nooruspõlve kevadet, mis kestis kaua, puud läksid aeglaselt lehte, sireli õideminekut sai pikisilmi oodatud, enam ei ole. Lehest sai loetud, et Victoria päeval on keskmine temperatuur 18 kraadi – tubane, talutav, loomulik. Kuid tänavu näitas termomeeter 27 pügalat ning lisaks see tohutu niiskus, mida nad Humidexiga mõõdavad, oli kaugelt üle talutava. Toas juba undab konditsioneer.

Siiski, asi võiks hullem olla. Rahulikus ja turvalises riigis elades – kui need on ainsad nurinad ning ei pea näiteks vene karu kartma, siis on see kõik ju köömes.

Tõnu Naelapea

Loe edasi