Nagu varem ütlesin, siis rattasõit hoiab keha tegevuses, puhastab mõtteid ning aitab maailma avastada; fotograafia toidab hinge ja hoiab mõtted tegevuses; ja keskkonnahoid annab võimaluse olla parem ja tervislikum inimene.
Nii kaua kui mäletan, olen olnud suur looduse- ja loomasõber ega mitte tarbija. Nõukogude Eestis üles kasvades ei olnud muud võimalust kui olla kokkuhoidlik ja kasutada ära kõik, mis olemas. Asju osteti vähe, toiduraiskamist ei olnud ning aasad ja metsad olid avastamiseks valla. Kuna poes ei olnud palju leida, aga mu ema soovis, et nii tema kui ta lapsed kenasti riides käiks, siis ta ostis kangast, mis oli saadaval ja õmbles mulle ja vennale erinevaid riideesemeid. Sealt pärineb minu austus isetehtud asjade vastu ning nende parandamine, kui midagi peaks katki minema. Põnev oli juba lapsena sokke nõeluda ja nööpe tagasi ette õmmelda. Samuti meeldis maal vanaema juures olles hommikul paljajalu läbi kasteheinase rohu kanakuuti suunduda ja sealt värskeid mune korjata ning lehmaninasid paitada. Memme-taadi juures ei olnud palju mänguasju ja seetõttu sai puuokstest tehtud nukkudega liivakastis mängida. Lapsepõlve elu oli lihtne ja selge, nagu lastel tihtipeale.
1990ndad aastad tõid uued tuuled – Eesti sai pika ikke alt vabaks, tuli oma raha (kroon) ning piirid olid valla uuele ja huvitavale, mida nõukogude-aegsed inimesed ei osanud isegi ette kujutada. Mida aeg edasi, seda rohkem avatuks muutusid inimeste vaatenurgad, uhkemaks riided, autod ning rikkalikumaks toidulauad. Ei jäänud ka mina sellest kõigest puutumatuks. Ostsin ja kulutasin – raha oli kasutamiseks, mitte lugemiseks. Keskkond ja loodus – kes nende peale mõtles? Kui ise raha teenima hakkasin, siis hakkas ka kohale jõudma, et seda, mida ei ole, seda ei saa ka kulutada. Tasuta ei olnud midagi saada ja teadlikult kokkuhoidlik elustiil hakkas minus juurduma. Tihenesid looduses käimised ning rattaga liiklemised.
Kõige olulisem juhtum leidis aset, kui 2007.a. suhteliselt juhuslikult käisin Tartu Linnaraamatukogus vaatamas filmi ülemaailmsest rühmitusest nimega Animal Liberation Front ehk ALF. Suurema osa filmist moodustasid erinevad salakaamerate kaudu tehtud videoklipid loomade väärkohtlemisest loomakasvatuses. Kuna olen alati loomadest hoolinud, siis minu jaoks ei olnud see vastuvõetav, olin väga ärritunud ja nutsin ega suutnud filmi enam korralikult jälgida. Olin pahviks löödud – kuidas inimesed saavad olla nii julmad ja kuidas loomseid tooteid üldse süüa saab, kui on teada, kust ja kellelt need tulevad.
Peale filmi vaatamist tegin otsuse, et ei söö enam liha; hiljem lõpetasin ka piima ja munade tarbimise.
Loomakasvatuse keskkonnamõju ma parem ei mainigi.
Toidust olen alati lugu pidanud, ja seda mitte raisanud. Mulle meeldib toitu valmistada ning seda nautida. Kanadasse tulles kuulsin aeg-ajalt lugusid inimestest, kes käivad prügisukeldumas (ingl. k. dumpster diving) ja leiavad toitu jm. asju suurtest prügikastidest. Esimest korda proovisin seda Torontos 2016.a. suvel, kui avasin ühe puu- ja juurviljapoe ees reas olnud rohelisi prügikaste. Sukelduma ei pidanudki. Enne kaane avamist ei osanud ma küll arvata, et leian eest eraldi puhastesse plastikkottidesse pakendatud erinevaid vilju – banaanid, virsikud, maasikad, brokkoli, mangod, murelid – kõik valmis kaasa haaramiseks. No võtsin paar kotti, mis jõudsin ära tassida. Oh seda rõõmu! Päästetud hea toit ja veel tasuta. Nende mõne korraga minu prügisukeldumine päädiski.
Taaskord hakkasin päästetud toitu ehk toitu, mis on päästetud enne, kui see prügimäele jõuab, hindama Saksamaal elades. Seal olles puutusin kokku Foodsharing kontseptsiooniga. See sai alguse 2012.a. ja liikumise mõte on päästa toit enne, kui see prügikasti jõuab. Sain korra nädalas Berliinis ühel avalikul toidujagamisel palju head orgaanilist toitu ning südikate vabatahtlike tegevus inspireeris mind nii palju, et soovisin sellise liikumise ka Eestisse tuua. Arvasin, et seal polegi toitu, mida raisata. Enne piilusin ka Eestis mõnda prügikasti ja kahjuks leidsin nendest suurel hulgal pakendatud komme, pähkleid, torte ja eriti palju leivatooteid. See ajendas 2019.a. augustis looma Foodsharing Tartu ka Eestis. Mul on ääretult hea meel, et tänu sellele sai Eestis alguse ka Kanadas levinud kogukonnakülmikute/toidukappide rajamine.
Saksamaal elamine oli ka mõnes teises mõttes minu jaoks murranguline, sest lõpuks korterit leides oli vaja see ka sisustada. Kuna oli teada, et riigis elamine on ajutine abikaasa töö tõttu, siis ei soovinud me osta kallist mööblit ja elamisse palju investeerida. Leidsin erinevaid gruppe ja lehekülgi, kus inimesed andsid ära tasuta asju. Need transportisin koju rattaga, mille andis üks lahke õpetajast noormees mulle kuuspaki eest. Toit laual, korter sisustatud ja ratas olemas – mida sa hing veel ihkad! Tundus, et siiski oli midagi veel – lihtne, puhas ja kemikaalidevaba kodu. Annetatud mööbel oli tarvis puhastada ja selle parimaks soorituseks viisin läbi põhjaliku uurimuse võimalikest naturaalsetest isetehtavatest puhastusvahenditest. Saksamaal sai alguse ka plastikuvaba ja võimaluse korral pakendivaba elustiil. Majapidamisseep ja köögisooda olid pappkarbis ja nii sai seda ka Eestist kaasa toodud, äädikas klaaspudelis ja pesupesemiseks mõeldud kastaneid sai lausa tasuta koduõuest korjatud, millest valmis suurepärane pesupesemisvahend.
Plastiku- ja võimaluse korral pakendivaba elu on märkimisväärselt parandanud mu enda enesetunnet, vähendanud mu kokkupuudet mürgise plastmassiga ja lubanud mu prügi- ja taaskasutuskonteineritel olla väikesed ja suhteliselt tühjad. Ma ei ela nullkulu (ingl. k. zero waste) elu ja ei püüa erineda, aga mulle meeldib parandada, vahetada, päästa, leida ja jagada ning minimaalselt tarbida. Nii on põnevam ja minu jaoks lihtsam. Polegi oluline, kas suudan oma elamisega märgi maha jätta, vaid pigem on tegu elamise nautimisega. Keskkonnahoiu teema on lai ja huvitav, hõlmates palju erinevaid soovitusi, mida ma edaspidi teiega jagan, sest väikestest sammudest saavad alguse suured muudatused.
Mõnusat suveootust!
