Telli Menüü

„Laske mind Venemaalt välja!“ Putini sõda sööb venelaste tulevikku

Venemaa president Vladimir Putin alustas 24. veebruaril 2022 sõda, mille eesmärk oli Ukraina allutamine, Vene impeeriumi taastamine ja venelaste veenmine, et nende riik on taas maailma suurvõim. Ligi viis aastat hiljem on üha rohkem venelasi jõudnud hoopis teistsugusele järeldusele: kodumaa ei paku neile enam kindlat tulevikku.

Aastaid oli Venemaa võidupühapropaganda lemmikloosung „Me võime seda korrata!“. Nüüd küsivad paljud noored mehed hoopis: „Kuidas siit välja pääseda?“ Kolmepäevaseks kavandatud „erioperatsioon“ on kestnud juba kauem kui Nõukogude Liidu sõda Hitleri Saksamaaga. Kordamine on niisiis õnnestunud – ainult mitte see osa, mida silmas peeti.

See ongi The Military Show’ kõneka pealkirjaga saate keskne teema: venelased ei põgene ainult sõjaväeteenistuse eest, vaid üha sagedamini ka riigi eest, mille juhtkond nõuab neilt ohvreid, pakkumata vastu usutavat tulevikku.

Et YouTube’i sõjandussaated armastavad hüüumärke rohkem kui allikaviiteid, tuginevad järgnevad hinnangud lisaks saate põhiteemale sõltumatutele uurimustele, küsitlustele ja ajakirjanduslikele käsitlustele. Nende valguses võib saate pealkirja pidada liialduseks, põhisõnumit aga mitte.

See on diktaatori üks rängemaid kaotusi: kui riigi enda kodanikud ei usu enam selle tulevikku, ei suuda ükski sõjaväeparaad seda usku taastada.

Putin lubas venelastele suurriiklikku hiilgust. Selle asemel on ta loonud olukorra, kus paljud tema riigi kõige haritumad ja ettevõtlikumad kodanikud otsivad oma lastele tulevikku välismaal.

See on diktaatori üks rängemaid kaotusi: kui riigi enda kodanikud ei usu enam selle tulevikku, ei suuda ükski sõjaväeparaad seda usku taastada.

Inimesed hääletavad jalgadega

Septembris teatas Associated Press, et Venemaal kasvab taas nende inimeste hulk, kes valmistuvad kodumaalt lahkuma. Põhjusteks on hirm uue mobilisatsiooni ees, Ukraina droonirünnakud, kütusekriis, halvenev majanduslik olukord, internetipiirangud ja poliitiliste vabaduste kadumine.

Vene emigrante abistava organisatsiooni Kovtšeg (vene keeles „laev“ – see Noa oma) poole pöördumiste arv kasvas maist augustini ligi kaheksakordseks. Ühenduse asutaja Anastassia Burakova rõhutas, et piiripunktides tohutuid rahvamasse ei ole, kuid inimesed valmistuvad lahkuma ja uurivad oma võimalusi. Kovtšegi kriisiabi koordinaator Jan Slovitski kõneles juuli keskpaigast alanud paanilisest lahkumislainest. Kuigi seda ei saa võrrelda 2022. aasta massilise põgenemisega, on muutunud lahkujate mõtteviis: järjest sagedamini ei otsita ajutist pelgupaika, vaid uut kodumaad.

Novembris lisandusid jutule arvud. Sõltumatu väljaanne Verstka teatas FSB piirivalveteenistuse andmetele tuginedes, et juulist septembrini tegid Venemaa kodanikud Gruusiasse, Armeeniasse ja Serbiasse kokku üle 1,1 miljoni reisi – rohkem kui kunagi varem alates 2010. aastast, mil võrreldavat arvestust pidama hakati. Ainuüksi Gruusiasse sõideti ligikaudu 660 000 korda ehk 43 protsenti rohkem kui 2022. aasta mobilisatsioonikvartalis. Tõsi, need arvud hõlmavad ka turiste ja ärireisijaid ega näita, kui paljud lahkusid jäädavalt. Kuid raske on uskuda, et Gruusia vein ja Armeenia kloostrid muutusid just tänavu suvel nii vastupandamatuks.

2022. aasta osalise mobilisatsiooni järel lahkus Venemaalt mõne nädalaga sadu tuhandeid, mõne hinnangu järgi kuni 700 000 inimest. Nüüdseks on hirmule lisandunud teadmine, et sõda ei pruugi niipea lõppeda.

Le Monde kirjeldas septembris noori venelasi, kes olid juba ostnud lennupiletid või korraldanud ümber oma vara, et võimaliku uue mobilisatsiooni korral kiiresti lahkuda.

Kreml kinnitab visalt, et uut mobilisatsiooni ei tule. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ennustas seda pärast septembris lõppenud riigiduuma valimisi; valimised on möödas ja mobilisatsiooni pole seni välja kuulutatud. Hirm aga ei ole kuhugi kadunud: Levada keskuse oktoobri lõpu küsitluses kartis üldmobilisatsiooni 57 protsenti vastanutest – nii palju ei ole kartjaid olnud 2023. aasta sügisest saadik. Uut mobilisatsioonilainet pidas vajalikuks kõigest üheksa protsenti. Venelased mäletavad liigagi hästi, kuidas ametlikud kinnitused ja tegelikud otsused on varem lahku läinud.

Diktaatorlikus riigis ei pea kodanik teadma, et mobilisatsioon tuleb. Piisab sellest, et ta ei saa kindel olla, et seda ei tule.

Riigiduuma saadik Viktor Sobolev teatas telekanalile RTVI, et riik ei vajagi inimesi, kes kuulujuttude pärast kodumaalt lahkuvad: „Las lähevad.“ Harva on Kremli-meelne poliitik ja sõja eest pagev noormees ühes küsimuses nii üksmeelsed.

Nii muutubki pass väärtuslikumaks kui patriotismi kuulutav plakat ja lennupilet ahvatlevamaks kui sõjaväeline autasu.

Kui kodumaa muutub lõksuks

Väljaränne ei tähenda üksnes füüsilist lahkumist. See tähendab ka psühholoogilist murdumist – hetke, mil inimene ei näe enam oma kodumaal kohta, kus ta võiks vabalt töötada, perekonda kasvatada ja tulevikku kavandada.

Sõltumatu väljaanne Meduza avaldas septembris Venemaalt lahkunud inimeste lood. Üks 22-aastane naine kirjeldas, kuidas ema nimetas teda kodumaa reeturiks. Naine ise ei näe võimalust tagasi pöörduda enne, kui lõpeb sõda ning muutuvad nii Venemaa poliitiline suund kui ka ühiskonna suhtumine.

See on traagiline vastuolu. Inimene, kes lahkub kodumaalt, sest ei taha osaleda agressioonis, kuulutatakse reeturiks. Need aga, kes saadavad oma kaasmaalasi vallutussõtta surema, nimetavad end patriootideks.

Tänapäeva Venemaal on lojaalsus võimule tähtsam kui lojaalsus riigile. Just selles peitub autoritaarse süsteemi üks ohtlikumaid omadusi: valitseja samastab iseenda rahvaga ning nõuab, et tema otsuste kritiseerimist peetaks kodumaa reetmiseks.

Aga Putin ei ole Venemaa. Kreml ei ole vene rahvas. Ja sõda Ukraina vastu ei ole Venemaa ajalooline paratamatus, vaid poliitiline otsus, mille eest vastutavad selle langetajad.

Venemaa kaotab oma tuleviku kõige väärtuslikuma osa

Euronewsi 21. oktoobril avaldatud Eurostati andmete analüüsi kohaselt elas 2025. aasta lõpus Euroopa Liidus kehtiva elamisloaga 876 600 Venemaa kodanikku – ligikaudu 105 000 ehk 13,6 protsenti rohkem kui 2021. aasta lõpus, enne täiemahulist sissetungi. Need arvud näitavad kõiki ELis elamisloaga elavaid Venemaa kodanikke, mitte üksnes sõja eest põgenenuid.

Venemaa kodanike kehtivad elamisload Euroopa Liidus

EL kokku, 2021. aasta lõpp771 800
EL kokku, 2025. aasta lõpp876 600
Saksamaa218 000
Hispaania116 800
Eesti78 400

Allikas: Eurostat, Euronewsi 21. oktoobri 2026 analüüs

Suurimad kogukonnad on Saksamaal (218 000) ja Hispaanias (116 800). Eestis on neid 78 400. Eesti venelased on siiski ajaloo, mitte uue väljarände pärand: Meduza vahendatud Eurostati andmetel on Venemaa kodanike elamislubade arv Eestis pärast 2021. aastat vähenenud ligikaudu 9000 ja Lätis 15 000 võrra, Hispaanias aga kasvanud 61 protsenti. Sõja eest pagev venelane eelistab ilmselgelt Vahemere päikest Balti piirikontrollile. Lisaks on suur hulk venelasi asunud elama Armeeniasse, Gruusiasse, Kasahstani ja Serbiasse.

Venemaalt lahkujate hulgas on palju haritud noori, infotehnoloogia spetsialiste, insenere, teadlasi, ajakirjanikke ja ettevõtjaid.

Nende inimeste lahkumine tähendab Venemaale enamat kui rahvaarvu vähenemist. Kaovad oskused, ettevõtlikkus, maksutulud ning võimalus arendada nüüdisaegset majandust.

Putin võib vallutada mõne ruutkilomeetri Ukraina territooriumist, kuid kaotab samal ajal tuhandeid inimesi, kes oleksid võinud muuta Venemaa jõukamaks, tehnoloogiliselt arenenumaks ja inimlikumaks riigiks.

Sõjavägi vajab uusi sõdureid, rahvas tahab sõjast pääseda

Putini sõjamasina üks suuremaid probleeme on inimressurss.

Le Monde’i septembrikuise käsitluse järgi vajab Vene armee hinnanguliselt 30 000–35 000 uut sõdurit kuus, et asendada rindel kaotatud mehi. Financial Timesi andmetel on regioonidele antud ülesanne sõlmida tänavuse aasta lõpuks 409 000 uut lepingut ehk umbes 34 000 kuus; sõltumatu väljaande The Insider hinnangul värvatakse tegelikult 20 000–30 000 meest kuus. Värbamiseks pakutakse suuri rahalisi preemiaid, lubatakse sotsiaalseid soodustusi ja kasutatakse üha tugevamat survet.

Kus raha enam ei aita, tuleb appi sund. CNN kirjeldas oktoobri lõpus, kuidas värbajad võtavad sihikule kõige kaitsetumad – haiged ja muidu haavatavad mehed –, keda lepingule alla kirjutama petetakse või sunnitakse. Vabatahtlike armee, kuhu vabatahtlikke tuleb püünistega püüda, on omaette saavutus isegi Vene sõjaajaloos.

Samal ajal on sõjaväeteenistuse tegelikkus muutunud venelastele järjest selgemaks. Ukraina droonid, miiniväljad, suurtükivägi ja täppisrelvad muudavad rünnakud äärmiselt ohtlikuks.

Vene sõjaväe kaotused on tohutud, ehkki hukkunute ja haavatute täpset arvu ei ole võimalik sõltumatult kindlaks teha.

Kreml võib asendada langenud sõdureid uute värvatutega, kuid inimeste kaotamise majanduslikke ja demograafilisi tagajärgi ei saa rahaga korvata. Eriti rängalt mõjutab see Venemaa vaesemaid piirkondi, kus sõjaväeteenistuse eest pakutav tasu võib ületada mitme aasta tsiviiltöö sissetuleku.

See tekitab moraalselt groteskse olukorra: riik, mis ei suuda pakkuda oma kodanikele korralikke elutingimusi, suudab neile maksta märkimisväärseid summasid selle eest, et nad läheksid võõrale maale tapma ja surema.

Majanduslik väsimus ja hirm tuleviku ees

Venemaa majandus ei ole kokku varisenud, kuid sõjamajanduse varasem hoog on raugenud.

Ameerika mõttekoja Center for a New American Security sügisene analüüs hindas Venemaa tänavuseks majanduskasvuks kõige rohkem ühe protsendi. Soome Panga siirdemajanduste instituut BOFIT ennustas oktoobris tänavuseks umbes ühe ja tulevaks aastaks umbes poole protsendi suurust kasvu. Rosstati esialgsetel andmetel kasvas majandus kolmandas kvartalis ühe protsendi; aasta esimeses kvartalis oli see kahanenud – esimest korda kolme aasta jooksul. Kõrged intressimäärad, hinnatõus, tööjõupuudus ja sõjakulutused survestavad nii ettevõtteid kui ka majapidamisi.

Ukraina rünnakud Venemaa naftatöötlemistehastele on põhjustanud kütusepuudust ja häirinud transporti. Hiljem on droonid tabanud ka suurte veebikaubamajade ladusid ja andmekeskusi. Drooniohu tõttu suletakse aeg-ajalt lennujaamu ning internetipiirangud raskendavad igapäevaelu.

Eriti kõnekad on venelaste endi arvamused.

Sõltumatu sotsioloog Oleg Žuravljov võttis meeleolu The Moscow Timesi vahendusel kokku nii: „Väsimus ja ärritus kasvavad väga tugevasti. Sõda on kõik ära kurnanud.“ Levada keskuse teadusjuhi Lev Gudkovi sõnul ei saa paljud enam aru, kui kaua sõda veel kestab.

Levada keskuse värske küsitluse põhjal vaatab 52 protsenti vastanutest enda ja oma riigi tulevikule ärevuse või hirmuga – esimest korda pärast 2022. aastat on murelikke rohkem kui rahulikke. Oktoobris pooldas 65 protsenti vastanutest rahuläbirääkimiste alustamist.

Sõltumatu sotsioloog Oleg Žuravljov võttis meeleolu The Moscow Timesi vahendusel kokku nii: „Väsimus ja ärritus kasvavad väga tugevasti. Sõda on kõik ära kurnanud.“ Levada keskuse teadusjuhi Lev Gudkovi sõnul ei saa paljud enam aru, kui kaua sõda veel kestab.

Siiski tuleb teha oluline vahe: rahuläbirääkimiste pooldamine ei tähenda tingimata Ukraina territoriaalse terviklikkuse toetamist ega Putini-vastast meelsust. Sama Levada oktoobriküsitluse järgi toetas Vene relvajõudude tegevust Ukrainas endiselt 69 protsenti vastanutest.

Paljud venelased soovivad sõja lõppu tingimusel, et Venemaa säilitab vallutatud alad. Seega oleks ekslik järeldada, et enamik Venemaa kodanikke on muutunud demokraatia või Ukraina toetajateks. Sõjast on väsinud ka need, kellele see põhimõtteliselt meeldib.

Küll aga näitavad need küsitlused, et Kremli lubadused kiirest võidust ja piiramatust jõukusest on kaotanud suure osa oma veenvusest.

Putin võib kaotada Venemaa enne, kui ta võidab Ukraina

Autoritaarsete režiimide tugevus on sageli näiline. Nad võivad kontrollida televisiooni, piirata internetti, vangistada opositsionääre ja korraldada suurejoonelisi sõjaväeparaade.

Kuid nad ei suuda käsu korras taastada kodanike usaldust.

Putini võim toetub julgeolekuaparaadile, poliitilisele kontrollile, riiklikule propagandale ja eliidi majanduslikele huvidele. Need mehhanismid võivad hoida režiimi võimul ka siis, kui rahva rahulolematus kasvab.

Seetõttu ei tähenda väljaränne ega sõjaväsimus automaatselt peatset revolutsiooni.

Tegelikult võib väljaränne Putini võimu ajutiselt isegi tugevdada. Kui kõige kriitilisemad ja ettevõtlikumad inimesed lahkuvad, jääb kodumaale vähem neid, kes võiksid organiseerida poliitilist vastupanu.

See on tuntud vastuolu: inimeste lahkumine nõrgestab riiki, kuid võib pikendada valitseja võimulolekut. „Las lähevad“ ei ole seega ainult solvunud saadiku torin, vaid ka täiesti toimiv valitsemistehnika.

Pikas perspektiivis on hind siiski kõrge.

Venemaa kaotab noori inimesi, majanduslikku potentsiaali, rahvusvahelist usaldust ja võimaluse taastada normaalsed suhted naabritega.

Putin tahtis minna ajalukku Venemaa suuruse taastajana. Ta võib sinna jääda hoopis mehena, kes ohverdas oma rahva tuleviku mineviku impeeriumiunistuste nimel.

Ukraina ei pea Venemaad vallutama, et Venemaa kaotaks

Ukraina strateegiline eesmärk ei ole Moskva vallutamine ega vene rahva allutamine. Ukraina peab säilitama oma iseseisvuse, kaitsma oma elanikke ning muutma agressiooni jätkamise Kremlile võimalikult kulukaks. Selles mõttes on Ukraina vastupanu mõju palju laiem kui lahinguväljal toimuv.

Iga hävitatud tank, iga katkestatud tarneahel ja iga Venemaa sõjamajandusele antud hoop sunnib Kremlit kulutama ressursse, mida võiks kasutada Venemaa enda arenguks.

Kuid Ukraina edu ei saa mõõta ainult Venemaa majanduslike raskustega. Venemaal on endiselt märkimisväärne sõjaline võimekus, suur relvatööstus ja valmisolek kanda raskeid kaotusi. Seetõttu oleks ohtlik kuulutada Putini lüüasaamist enneaegselt. Venemaa nõrgenemine loob Ukrainale võimalusi, kuid ei asenda lääneriikide sõjalist abi, õhutõrjet, laskemoona ega majanduslikku toetust.

Mida tähendab Venemaa sisemine nõrgenemine Eestile?

Eestile on Venemaa kasvav sõjaväsimus kahtlemata oluline, kuid sellest ei tohi teha ekslikku järeldust, et Venemaa oht on kadumas.

Ajalugu õpetab, et nõrgenevad impeeriumid võivad muutuda eriti ohtlikuks. Kui valitseja tunneb, et tema võim ja ajalooline pärand on ohus, võib ta otsida pääseteed uue välispoliitilise kriisi või sõjalise eskalatsiooni kaudu.

Eesti julgeolekupoliitika peab seetõttu toetuma kolmele põhimõttele.

Esiteks tuleb jätkata Ukraina toetamist. Ukraina võitlus ei kaitse ainult ukrainlaste vabadust, vaid vähendab ka Venemaa võimalusi ähvardada Balti riike. Teiseks peab Eesti tugevdama oma kaitsevõimet, sealhulgas õhutõrjet, droonitõrjet, laskemoonavarusid ja reservväe valmisolekut. Kolmandaks peab Eesti koos liitlastega säilitama selge arusaama, et Venemaa ühiskonna meeleolu muutumine ei tähenda automaatselt Venemaa riikliku poliitika muutumist.

Erilist tähelepanu nõuab Venemaalt lahkuvate inimeste küsimus.

Nende hulgas on Putini sõja vastaseid, poliitilise tagakiusamise ohvreid ja inimesi, kes soovivad lihtsalt päästa oma elu. Kuid nende hulgas võib olla ka neid, kes ei mõista hukka Venemaa imperialismi, vaid tahavad üksnes vältida selle tagajärgi iseendale. Eesti peab suutma teha vahet tõelistel sõjavastastel põgenikel ja inimestel, kelle tegevus võiks ohustada meie julgeolekut. Mees, kes pageb kaevikust, ei ole veel tingimata pagenud impeeriumist.

Humanitaarsus ja riiklik ettevaatus ei välista teineteist.

Putini suurim vaenlane võib olla tema enda pärand

Putin on püüdnud veenda venelasi, et ilma temata ei ole Venemaal tulevikku. Üha rohkem inimesi jõuab vastupidisele järeldusele: neil endil ei pruugi olla tulevikku, kui nad jäävad Putini Venemaale.

Venemaa tragöödia seisneb selles, et maailma suurima territooriumiga riik ei suuda pakkuda paljudele oma kodanikele seda, mida nad kõige rohkem vajavad: turvalist ja vaba tulevikku.

See on sügavam kriis kui ükski kaotatud lahing.

Sõjaväe võib uuesti üles ehitada. Purustatud tankide asemele saab valmistada uued. Isegi majanduse võib pärast sõda järk-järgult taastada. Kuid kaotatud põlvkonda, hävitatud usaldust ja aastakümneteks rikutud rahvusvahelisi suhteid ei saa taastada presidendi dekreediga. Venemaa tragöödia seisneb selles, et maailma suurima territooriumiga riik ei suuda pakkuda paljudele oma kodanikele seda, mida nad kõige rohkem vajavad: turvalist ja vaba tulevikku.

Putin võib endiselt kontrollida Kremlit, sõjaväge ja julgeolekuasutusi. Ta võib vaigistada kriitikuid ja kuulutada välja sõjalisi võite. Kuid ta ei saa sundida noort inseneri, arsti või teadlast uskuma, et tema laste tulevik on Venemaal parem kui vabas maailmas.

Impeeriumi tegelik lõpp ei alga alati siis, kui vaenlase sõdurid jõuavad pealinna. Mõnikord algab see hoopis siis, kui impeeriumi enda kodanikud hakkavad ütlema: „Laske mind siit välja!“

Ja kui Venemaa kõige võimekamad noored inimesed ei unista enam oma riigi ülesehitamisest, vaid sellest põgenemisest, on Putin kaotanud midagi, mida ükski vallutatud Ukraina küla ei suuda talle tagasi anda – oma rahva usu tulevikku.

Loe edasi