Tuleb igati tunnustada Ida Sofia tööd, sest 16-aastane autor pidi selleks läbi töötama hulga keerulist ajaloomaterjali. Kuna Balti riikide saatus II maailmasõja ajal pole eriti aktuaalne teema, siis seda tagantjärele uurida/analüüsida nõuab hoopis enam kui vaid lihtsat lugemist. Seepärast autorile suure töö eest eriline tänu!
Kuna mäletan neid aegu ise, lisan täienduseks mõned kommentaarid. Eesti traagika algas 1939. aasta septembris, kui Nõukogude Liit (NSVL) surus peale lepingu, mille alusel Punaarmee rajas rea baase Balti riikides. Ametlikult olime veel iseseisev riik, aga katastroof ootas. Ja nii okupeeris NSVL 1940. a suvel kõik kolm Balti riiki lõplikult. Algas raske aeg, kus punavõimud arreteerisid ja tapsid tuhandeid inimesi. Haripunktiks oli suurküüditamine 13. juunil 1941. a., mil ühe ööga viidi Venemaale kaubavagunites Eestist 10 000, Lätist 15 000 ja Leedust 34 000 inimest.
Aga 22. juunil 1941 alustas Hitler ootamatult sõda Venemaa vastu. Juuli alguses kuulutas NSVL välja üldmobilisatsiooni, millega Eestist viidi Venemaale ligi 30 000 eesti meest, kes sunniti Punaarmee ridadesse. Enamus neist hukkus sõjatandril, kuid osal õnnestus sakslaste poole üle tulla ja paljudest said hilisemate Eesti kaitselahingute kangelased. Järgmised kolm aastat, 1941-44, elasime Saksa võimu all, mis polnud kerge, kuid Nõukogude terrorist siiski parem.
Eesti piirikaitserügementide meeleheitlikest lõppvõitlustest hoolimata oli septembriks seisund idarindel ikkagi, et „Minna ei taha, kuid jääda ei saa“.
Kui 1944.a hakkas Hitleri Saksamaa kokku varisema, nõrgenes ka kaitse Baltimaadele. Jaanuaris 1944 kuulutas sakslastele alluv Eesti omavalitsus üldmobilisatsiooni. Eesti piirikaitserügementide meeleheitlikest lõppvõitlustest hoolimata oli septembriks seisund idarindel ikkagi, et „Minna ei taha, kuid jääda ei saa“. Ida Sofia mainib Tartu märtsipommitamist. See suur Vene õhurünnak 9. märtsil 1944 oli Tallinnale, mitte Tartule.
Lõpuks, põgenike elamistingimused Lääne-Saksamaal olid väga erinevad, sest laagrid asusid endistes kasarmutes, vabrikuhoonetes, barakklaagrites ja mujal, kus aga sõjas purustatud Saksamaal ruumi leiti. Oli siiski mitmeid asulaid, kus sakslaste elumajad koos sisustusega rekvireeriti DP-dele elamiseks (Geislingen, Blomberg jt.). Siin sai elada üsna rahuldavalt, kuni 1948.a paiku avanesid võimalused Saksamaalt lahkuda, et ülemeremaades uut kodu luua.
