Laulis segakoor Meriko. Lõpuks mindi rongkäiguga üle tänava Kloostrimetsa talu õuele, kust president Päts oma lähedastega Venemaale viidi.
Talu õuel on kivi, kus on Marie Underi luuleread: “Ikka mõtlen neile, kes siit viidi…”. Konstantin Pätsi Muuseumi juhataja Elle Lees süütas küünlad ja asetas kivi ette valged liiliad. Segakoor Meriko andis Merike Toro juhatusel väikese kontserdi, kus kõlasid Aare Kruusimäe ja Gustav Ernesaksa
laulud. Värvika etteaste tegi Heli Susi: “Pätsi Eestimaaga hüvastijätu päeval olin ma oma isaga Vääna-Jõesuus. Olime kõik väga närvis, mis meie armsast Eesti riigist küll saab. Isa rääkis mulle, et president Päts olevat talle öelnud: “Mis meist (s.o. Eesti poliitilisest eliidist) saab ei ole tähtis, aga rahvas peab alles jääma.” Siin me siis nüüd oleme, vabas Eestis. Oleme küll veidi lombakad ja vildakad, aga me oleme alles!”
Mälestuspäevale oli tulnud palju rahvast, kelle seas oli kuulda mitmekeelset juttu. Konstantin Pätsi venna Viktori poeg Matti Päts meenutas, et ta oli sel õhtul koos isaga siinsamas Kloostrimetsa talus. Kuna Eesti oli ametlikult veel iseseisev riik ja Konstantin Päts iseseisva riigi president, siis tuldi presidendile ja ta lähedastele järele mustade limusiinidega, mitte veoautodega, nagu inimesi tavaliselt küüditati. Kuigi Matti Päts oli tollal vaid 7-aastane, mäletab ta seda päeva hästi. Mäletab isegi mustade autode numbrimärki: ZIS-101. ( ZIS = Zavod imeni Stalina,Stalini nimeline vabrik). Žest missugune!
Balti jaamast sõideti Venemaale samuti luksuslikes tingimustes: nii-öelda presidendi kupees, milleks oli vaheuksega eraldatud kaks luksuslikku vagunit. Matti Päts mäletab, et kui nad rongiga üle Narva jõe sõitsid, siis hakkas vihma sadama. Loodus nuttis! Ka seekord hakkas pärast pidulikku mälestusõhtut vihma sadama. See sobis päeva stsenaariumisse nagu valatult − meenutas ju seegi Pätside küüditamispäeva 1940. aastal.
Sirje Vihma-Normet