Raamat kannab uhkelt ilmumisaastat 2026. Esitlus toimus 8. jaanuaril Tallinna Õpetajate Majas Raekoja platsil. Imekaunis Kroonisaal oli emakeeleõpetajaid ja sõpru täis. Raamatu autor on lehelugejatele väga tuttav. Tema tutvustus raamatu tagumise kaane siseküljel kõlab: „Lea Kreinin on õpetanud eesti keelt ülikoolides ja koolides Ungaris, Šotimaal, Kanadas ja Eestis. Ta on mitme keeleõppematerjali kaasautor. Vabal ajal tõlgib Lea ungari kirjandust eesti keelde ja kirjutab lugusid Toronto ajalehele Eesti Elu.“
Raamatuesitluse päev oli Leale mitmeti märgiline. See oli ühtlasi tema isa 100. sünniaastapäev. Enne raamatu sisusse süüvimist kirjeldas autor, et raamat on tema peas kujunenud 20 aastat. Keeleõpetajana teab ta ülihästi, millised on keeleõppurite komistuskivid. Keel peab olema jõukohane, sisu huvitav, ent selge ja lihtne. Kuid lihtne keel ei ole antud juhul ei lapsik ega primitiivne keel.
Kuna keelt ei saa lahutada kultuurist, tutvustavad lood samaaegselt sedagi. Puudutatakse eestlastele olulisi teemasid nagu metsaraie, on viiteid filmidele ja lauludele, on luulet ja retsepte, mainitakse sündmusi lähiajaloost ja sotsiaalseid probleeme. Teemad kõnetavad nii noori kui vanu. „Sisu on liigutav ja motiveeriv“, „hoogne ja humoorikas“, kirjeldavad lugejad. Autor mainis, et sai muuseas inspiratsiooni Tartu College’i VEMU arhiivis leitud lugudest. Ta tunneb ka kaugeid eestlasi hästi ja mõistab nende keeletoevajadusi ja huvisid.
Kordamisi on kasutatud osavalt ja selge pildikeel toetab tekstist aru saamist. Huvi äratavad ja hoiavad iga loo lõpus ruutkoodi (QR-koodi) kaudu leitavad lisaülesanded ja harjutused.
Tähelepanu on pööratud olulistele detailidele, näiteks et erinevaid nimesid käänatakse erinevalt. Kordamisi on kasutatud osavalt ja selge pildikeel toetab tekstist aru saamist. Huvi äratavad ja hoiavad iga loo lõpus ruutkoodi (QR-koodi) kaudu leitavad lisaülesanded ja harjutused.
Kõiki huvitavaid Eesti paiku ei olnud võimalik lugudesse põimida, seega on Lea õpilased juba soovitanud, et järgmistes lugudes tuleks kindlasti käia ära Viljandis, Saaremaal, Setomaal ja Narvas.
Postimees kirjutas 14. jaanuaril, et „uus raamat õpetab eesti keelt nii, et õppimine ei jää silmagi“. Tasub rõhutada, et „Tegemist pole õpikuga, vaid hoogsa ja humoorika lugemisraamatuga, kus keeleõpe on osavalt peidetud loo sisse.“ Ka emakeele rääkijad saavad siit midagi – näiteks teavet väliseestlaste elu kohta, vastab autor PM ajakirjaniku küsimusele.
Raamatuesitlusel tõstatati mõtet, et eesti kirjandusklassika võiks ilmuda ka lihtsas eesti keeles, nagu on olemas Eno Raua noortele mõeldud lühikokkuvõte „Kalevipojast“, mis läinud aastal taaskord ilmus. Miks ka mitte! Eduelamust ja lugude mõistmist vajavad igasugu tasemel lugejad.
Kuna lugu on „nagu hea filmistsenaarium“, uuriti, millal tuleb telesari. Hetkel jäädi selles osas vastuse võlgu, kuid kirjutav õpetaja / õpetav kirjanik Lea meenutas üht Eestis elavat türklast, kes õppis ära eesti keele vaadates kuulsat eestimaist seriaali „Õnne 13“.
Anname lõpetuseks autorile endale sõna: „Hea lugeja! Kui sa seda raamatut loed, ära kasuta automaattõlget! Kasuta sõnaveebi (sonaveeb.ee), loe mitu korda ja proovi saada aru. Kirjuta uued sõnad vihikusse! Ma soovin Sulle head lugemist!“
Pehmekaanelist 112-lk raamatut kirjastuselt Koolibri saab lihtsasti tellida Rahva Raamatu ja Apollo kaupluste võrgulehekülgede vahendusel.
