Anastassia Voronova on sündinud Tallinnas, õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis, kus kuulas muuhulgas Ottawa Ülikoolist kohal olnud külalisprofessori Illimar Altosaare loenguid, mille käigus tekkis huvi Kanada vastu. Anastassial õnnestus saada stipendium Ottawa ülikooli, kus ta jätkas doktorikraadi õpingutega soome juurtega professor Ilona S. Skerjanci käe all. Õppimine Kanada ülikoolis avaldas noorele neiule väga sügavat muljet. Siin polnudki vaja mujal riigis vajalikku laborit otsida, vaid ta sai kõik eksperimendid oma ülikoolis ära teha.
Pärast ülikooli lõpetamist oli Anastassia aastatel 2013–2017 järeldoktorantuuris Torontos Sick Kids haiglas, kus jätkas professor Freda Milleri laboris uurimistööd, kuidas arenevas beebis tüvirakkudest saavad ajurakud. Praegu on Anastassia dotsent Alberta Ülikoolis, kus juhib omanimelises laboris MSi uuringuid ehk kuidas regenereerida tüvirakkude abil haiguse poolt kahjustatud ajurakke. Lisaks tegelevad nad seal ka haruldase geneetilise närvisüsteemi arenguhäire ehk KBG sündroomi uurimisega.
Hulgiskleroos ehk Sclerosis multiplex (MS) on krooniline autoimmuunne pea- ja seljaaju haigus, mis avastatakse kõige enam 20- kuni 49-aastastel inimestel (noorimad on olnud 12-13-aastased). MS tähendab seda, et inimese enda kaitsemehhanismid kahjustavad närvirakkude ümber olevat kaitsekihti (müeliin), mille tõttu ei saa närviimpulsid kehas levida. Tagajärjeks on aju võimetus juhtida keha liikumist.
Kanadas on MS-i haigestunuid sada tuhat, maailmapildis on see üks kõige kõrgemaid näitajaid (2.5 miljonit MSi haiget üldse). Mis tõstatab küsimuse, miks just siin. Anastassia räägibki uurimustöödest, milles proovitakse aru saada, kas geenidesse sisse kirjutatud haigus tähendab teistmoodi aju arengut ja kuidas siis keskkond mõjutab täiskasvanud inimeses MS-i väljalöömist. Keskmiselt diagnoositakse seda haigust iga päev kaheteistkümnel inimesel, kusjuures poole rohkem naistel kui meestel. Haiguse kulg võib olla erinevatel inimestel erinev, kõik oleneb sellest, kui tugevalt on müeliinikiht kahjustatud. MS on väga ettearvamatu ja võib põhjustada haigestunule nii füüsilisi, emotsionaalseid kui ka finantsprobleeme.
Kanada on MS uuringutega maailmas esirinnas. Briti Kolumbia Ülikooli teadlased tõid mõned aastad tagasi välja sümptomid, mis võivad esineda inimestel enne haiguse tuvastamist. Väga tavaline on laiaulatuslike lihasskeleti valude tundmine, pidev väsimus tihtipeale just jalgades, probleemid soolestiku ja põie kontrolliga (80%). Lisaks võib esineda tasakaalu- ja nägemisprobleeme (valu silmades) ning mälu- ja mõtlemishäireid.
MS on hetkel veel ikka ravimatu haigus, kuigi teatud ravimid võivad haigusega kaasnevaid nähtusi leevendada või haiguse kulgu aeglustada. Need kõik põhinevad immuunsüsteemi ravil. Anastassia on üks nendest teadlastest, kes proovib leida lahendust, kuidas saaksime ajudes juba leiduvaid tüvirakke „õiget ravimit süües üles äratada ehk mobiliseerida“, ilma et neid inimese kehasse oleks vaja siirdada ning kuidas see kõik aitab patsienti, kellel on juba arenenud välja progressiivne MS. Ta seletab õhinal, kui palju erinevaid ravivõimalusi pakub tüvirakuravi meditsiinivallas. Tähtis on lihtsalt kõik need üles leida. Viimase kahekümne aastaga on kogunenud juba saja ringis haigusi, mille vastu on välja arendatud ravi (näiteks leukeemia, aneemia, immuunpuudulikkus jne). Ning töö käib paljude teiste kallal nagu diabeet, AIDS, autism, ajuhalvatus ning muidugi MS.
Aga mis on ikkagi tüvirakud? Need avastati juba 1962. a Torontos teadlaste James Till’i ja Ernest McCulloch’ poolt. Põhimõtteliselt kujutavad nad endast elusorganismi alusmaterjali ehk teisisõnu, neil pole mingit kindlaks määratud funktsiooni, välja arvatud see, et nad on algrakud, millest kujunevad kõik erinevad rakud (ajurakud, lihasrakud jne.) Kindlasti on paljud kuulnud laste nabaväädist võetud verest ja selle säilitamisest, et tulevikus oleks võimalus teatud haiguste vastu abi leida. Tüvirakke saadakse ka täiskasvanud inimese verest, luuüdist või isegi hammastest, kuigi nabaväädist kohe peale sündimist saadud tüvirakud on kõige väärtuslikumad, sest siis tekib kõige vähem kõrvalnähtusid kui tüvirakke kehasse siirdatakse. Sellepärast on erilise väärtusega uuringud, mis põhinevad meie kehas juba leiduvate tüvirakkude „üles äratamisega“, nagu Anastassia teaduskaugele inimesele asja kenasti ära seletab.
Anastassia räägib, kuidas tahab südamest aidata neid, kellel on MS. Puutudes paljude selliste inimestega oma laboris kokku, on selge, kui tähtis ja oluline on tema töö nende jaoks. See annab jõudu ja inspiratsiooni edasi minemiseks. Temas on lootust ja optimismi, et mingi lahendus leitakse, kuigi teaduses ei saa kunagi öelda, kui kiiresti. Anastassia nimetab ka, et Kanadas on väga hästi välja arenenud tüvirakkude uuring ning rõhutab, kui hea aeg on just praegu sellega tegeleda. Siit ka üleskutse noortele edasi õppida alal, kus on nii palju väga põnevaid avastusi ja mis liigub pikkade sammudega tuleviku poole. Teadlase tööst rääkides arutame mõningate teadlasele omaste iseloomujoonte üle, mis ta arvab ka endal olevat: ambitsioonikus, nutikus ja sihikindlus; peab olema usk sellesse, mida teed. Sest teadlase töö võib aeg-ajalt väga kergesti närvi ajada, kui mõnda katset on vaja mitu ja mitu korda uuesti teha. Peale teise Eestist pärit teadlase Morten Ritso ei tea ta ühtegi teist eestlast, kes Kanadas samal alal teadust teeb, kuigi ei välista, et neid on. Morten on spetsialiseerunud lihastüvirakkude uurimisele.
Ma ei saa Anastassialt küsimata jätta, kuidas talle Kanadas elamine tundub. ,,Toronto on väga kiire oma eluga,“ toob ta välja. ,,Suhted ja suhtlemine jäävad tihtipeale ehk liialt pealiskaudseks. Kanadalased on üldiselt väga kenad igal pool, kuid albertalased paistavad silma oma erakordse sõbralikkusega. Kui Torontos seletatakse küsijale kannatlikult ära, kuidas kuhugi jõuda, siis Albertas võetakse sind käekõrvale ja viiakse lausa kohale. Siin tunnen küll puudust teistest eestlastest, kellega suhelda. Torontos oli selleks rohkem võimalusi. Kas või eestlaste üritustest osa võtmine. Vahel on mul tunne, et ma isegi mõtlen inglise keeles.“
Albertasse kolides oli ka väike mure, et Eestis käigud muutuvad raskemaks. Ta ei osanud ette kujutadagi, kuidas hoopis pandeemia piirid peale paneb. Suvel saab siiski loodetavasti lõpuks jälle oma armsasse Eestisse reisida, kus võib Tallinna vanalinna munakividel kõndida ning mere ääres jalutada.
Kõik, kellel rohkem huvi, siis Anastassia esineb MS Canada poolt Torontos korraldatud konverentsil, kuhu ta on kutsutud detsembris oma töö kohta rääkima (3.-6. detsembril Sheraton Centre Hotellis). Lõpuks jääb üle soovida edu teadustöös, sest olen kindel, et ma pole ainuke, kes sooviks leida ravi kõigile neile, keda me teame MS-i põdevat.
