Või oli tal vend Julius, sest Julius Caesari sünnikuuna kannab juuli just tema nime, olgugi et meie silmale selles vormis naise nimi. Vabandage, keerutan veidike ja pööran läinud kuusse.
Gaius Julius Caesar (13. juuli 100 eKr – 15. märts 44 eKr) oli Vana-Rooma väejuht / diktaator, poliitik ja kirjanik. Tema puhul võib teha väikese kannapöörde, kuna ta uuendas kalendrit, võttes 45 aastat enne Kristust kasutusele Juliuse (JUULIUSE) (ingl. Julian) kalendri.
Eesti keeles hääldatakse Caesari nime ,,TSEESAR“. Argipäeva kokkupuude selle nimega tuleb alatasa ette köögis ja restoranis, sest kuigi Eestis menüü näitab kirjapilti ,,Caesari salat“, on hääldus: ,,Ma paluksin ,,tseesari“ salatit kanaga.“ Julius Caesari nimest on tuletatud sõnad ,,keiser“, ,,juuli“ ja ,,tsaar“.
Vikipeedia annab teada, et ,,Juliuse kalendris on 365-päevane aasta, mis jaguneb 12 kuuks, ja liigpäev, mis lisatakse iga 4 aasta järel. See kalender jäi mõnes riigis kasutusele kuni 20. sajandini ning mõned õigeusu-kirikud (Jeruusalemma Õigeusu Kirik, Vene Õigeusu Kirik, Gruusia Õigeusu Kirik ja Serbia Õigeusu Kirik) kasutavad seda tänini.
16. sajandil viidi läbi kalendrireform ning kehtestati GREGORIUSE (ingl. Gregorian) kalender, mis suurendas kevadise pööripäeva aja täpsust, kuid muutused olid suhteliselt väikesed. Kui on oht Juliuse ja Gregoriuse kalendri kuupäevi segi ajada, siis kasutatakse Juliuse kalendri kuupäevade puhul määratlust ,,VANA KALENDRI järgi“ (lühend vkj) ning Gregoriuse kalendri kuupäevade puhul määratlust ,,UUE KALENDRI järgi“ (lühend ukj).“
Veel eraldi jaotuseks tänapäeval on HIIE- ehk maarahva KALENDRI järgi, kes keisritest EI TEA ÖÖD EGA MÜTSI. Selline tore väljend. Ei tea tuhkagi. Antud kuu oli põllumehele viljalõikuse aeg ja siit lähtuvad nimetused: LÕIKUSkuu, PÕIMUkuu, VILJAkuu, RUKKIkuu. ,,Lõikuskuu on augusti rahvapärane nimetus ka slaavi ja germaani rahvastel. Viljalõikusega seotud traditsioonide põhiosa kuulub siiski juuli- ja augustikuu konkreetsete tähtpäevade juurde. Tuntud on veel MÄDAkuu nimetus. Augustis toiduained riknevad, haavad lähevad halvaks ega parane, võsu ajamata mädanevad raiutud lehtpuudel juuredki. Samasuguseid hinnanguid leidub ühtlasi augusti tähenduses karusekuu kohta (Audru, Tõstamaa) ja juulikuu, täpsemalt jakobikuu (VI) ning ooljakuu kohta (Käina) (ooljapäev ehk olevipäev on 29. VII). Tegelikult kannab mädakuu nimetust Põhja-Euroopa rahvastel (rootslastel, taanlastel, soomlastel) Vahemeremaadest lähtunud koerapäevade* periood. Soomlased nimetavad mädakuuks nii augustikuud kui ka ajavahemikku 23. VII–23. VIII. Seda kõike annab meile lahkelt teada Eesti rahvakalendri võrguväljaanne folklore.ee/erk
* KOERAPÄEVAD (saksa Hundstage) on Siiriuse (Canis Major Peni tähtkujus) nähtavaloleku aeg. Nende piirdaatumiteks on eri maades loetud üsna erinevaid rahvakalendri tähtpäevi, erinevad on uskumusedki. Eestis on SIIRIUS ehk ORJATÄHT nähtav kevad- ja sügistaevas ning maretapäeva / karusepäev (13.VII) on nimetatud koerapäevade alguseks (Hundstage Anfang). See on päev, mil paljud ei töötanud, et karu neile kahju ei teeks. Koerapäevade lõpuks on peetud lauritsapäeva (10. VIII).
Folklore.ee jätkab: ,,Augustikuu pimedad ööd muudavad selgemini nähtavaks tähistaeva. Läänesaartel on Linnutee intensiivset kiirgust peetud külma talve endeks. Põuavälke on arvatud vilja valmistajaks ning seente külvajaks. Tähelepanu on äratanud varased sügisemärgid (pääsukeste lahkumine, puulehtede kolletamine) ning augusti ilmade järgi on püütud ette arvata lühema perioodi ilmu.“
Rahvatarkusi tutvustava Hiiekalendri maakeelne nimetus alanud kuu jaoks on PÕIMUKUU ning seinakalender jagab hulgana veel toredaid nimesid. Augusti asemel saab öelda veel allitse-, allituse-, hallitus-, karuse-, kirbu-, kärna-, leebä-, leikuse-, leikamise-, lõikuse-, leiva-, mäda-, mädanemis-, mädä-, oole-, rukki-, rukkikülvi-, rukkileiko-, seene-, vilja- ja viläkuu. Maakeel on rikas!
Rikas on ka põimukuu loodus. Lüheneva päevakaare all on valmimas kõikvõimalikud viljad ja loodusannid. See vaatab vastu ka meie põlisest looduskalendrist:
10.08 Esimene RUKKIEMA PÄEV on rukkilõikuse- ja tulepüha, mil põllutööd ei tehta. Kaob aovalgus ja öötaevasse ilmub linnutee. Tulepäeval tuld ei süüdata, tal lastakse puhata. Et järgneval aastal tuleohtu vältida, piserdatakse koldesse vett ja pestakse pesu. Kohati on isegi katuseid kastetud. Sellest päevast peale on kohane videvikus kodus tuld üles võtta — õhtud jäävad pimedaks.
15.08 Suurel rukkiema päeval (kiriku mõjutusel ka rukkimaarjapäev, külvi(küli)maarjapäev) saavad rukkid enesele ema, hakatakse rukkid külvama, öeldi Nõos. Küpsetatakse uudseleiba. Vadja maarahvas pidas sel päeval oma kõige pühamal mäel, Kuremäe hiiemäel hiiepüha, mille juurde kuulus ka pillimäng, laul ja tants.
24.08 Viimast rukkiema päeva peab vanarahvas esimeseks sügispäevaks ja see tähistab rukkikülvi lõppu. Pääsukesed löövad parvedesse ja saabuvad esimesed hallad. Ussid ja karud jäävad uimaseks. Päeva ilm ennustab ette saabuvat sügist. Lauritsebe ja pärtmisebe ep tehta põllutööd mitte. Mõnes külas peetakse neid päivi nii kangest, et keegi ep tohtide põllale minna ega põllalt läbi käia mitte, kõneldi Muhus.
Teistes kalendrites on äramärgitud veel:
Makaveipäev (1.VIII / 14. VII) on setodel üks vee pühitsemise päevi; pühitsetud veele on omistatud tervistavat toimet. Siitpeale alustati Peipsil tindikala püüki. Vene õigeusu kirikukalendris märtrite Makabeide (seitsme venna ja nende ema) mälestuspäev.
Paasapäev (6. VIII / 19. VIII) ehk paas on taas seto puha. Oma iseloomult on see samasugune uudsesaagi kasutuselevõtu päev nagu teisedki lõikusaja tähtpäevad. Sedapuhku on pearõhk õunte maitsmisel – siit tuleneb ka nimetus ÕUNAPÜHA. Paasapäevani kehtis (erinevate põhjendustega) õunte või muu puuvilja söömise keeld, ent nüüdsest peale võidi neid süüa. Vähem on teateid herneste söömisest.
LAURITSApäev (10. VIII) on kirikukalendris Püha Laurent(s)iuse mälestuspäev (Lawrence, Laurent, Lorenzo). Eesti rahvakalendris oli selle päevaga seotud tuletegemise tabud. Põhja-Eestis tähistas see päev ka kiikumisaja lõppu. Lõuna-Eestis oli lauritsapäev sokutapmise päev, samuti alustati sel päeval rukkikülvi.
Uue aja vaba maarahvas peab väga au sees 20. põimukuupäeva, TAASISESEISVUMISPÄEV. Tänavu on Eesti taasiseseisvumisest möödas 32 aastat. Iseseisvuse taastamise päev (ka Taasiseseisvumispäev) on Eesti Vabariigi riigipüha, millega igal aastal 20. augustil tähistatakse Eesti Vabariigi de facto taastamist Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest, mis võeti Eesti Komiteega kooskõlastatult vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu istungil 20. augustil 1991 kell 23.03.
PÄRTLIpäev (24. VIII) (murretes ka: pärdipäev, pärtel, pärt) on kirikukalendris apostel Bartolomeuse (Bartholomew) mälestuspäev. Seda päeva nimetati ka seenekülvi, meelõikus- ja rohupäev. ,,Pärtlipäeva peeti piirkonniti nagu rukkimaarjapäevagi (15. august) rukkikülvi poolitajaks, päeva kohta väideti ,,on keset rukkikülvi aega“. Lõuna-Eestis arvati parim külviaeg olevat kolm päeva enne või ka kolm päeva pärast pärtlipäeva, sellel päeval külvata ei soovitatud. Üldiselt põllule ei mindud, kuid muid töökeelde ei olnud. Pärtlipäev oli sügissuviste koristustööde haripunkt. Jätkus suvivilja koristus, kuid rukkilõikus pidi olema lõppenud, sest tulemas oli kartulivõtt.“
Põimukuu on sel aastal maagiline: algas ja lõpeb TÄISKUUGA. Põhja-Ameerika kirdenurgas on nimetatud 1. põimukuu täiskuud TUURAkuuks (sturgeon moon), kuna ajalooliselt Kanada põlisrahvad püüdsid just sel ajal suuri tuurasid ehk tuurakalu SUUR JÄRVISTU (Great lakes) järvedes, teatab ,,Vana farmeri almanahh“. Lake ehk rock sturgeon on vanim ja suurim kohalik Suurjärvistu kala. Soomusteta eelajaloolise välimusega tuurad võivad siin kasvada 2-meetristeks. Nad ongi dinosaurused, kes on elanud maamunal 150 miljonit aastat.
Küllap mõni tuur jõudis lauritsapäevaks ka Suurt järvistut Atlandi ookeaniga ühendavasse Laurentsiuse jõkke. Igasugu jõgedesse rändavad nad kudemise (spawning) ajal kevadel. Igal hooajal, kui neid ei püüta, tähistavad nemadki taasiseseivumispäeva.
