Mõte pühapäevaks

Aga see naine oli kreeklanna, pärit Sürofoiniikiast, ja see palus teda, et ta ajaks kurja vaimu tema tütrest välja. Ja Jeesus ütles talle: „Lase esmalt lastel saada kõhud täis, ei ole ju ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele!“ Naine aga vastas talle: „Issand, koerakesed ju söövad laua all laste raasukesi!“ Ja Jeesus ütles talle: „Sellesama sõna pärast mine! Kuri vaim on sinu tütrest ära läinud!“ Ja naine läks koju ja leidis lapse voodis magamas ja kurja vaimu olevat lahkunud. Mark 7:24-30.

Lugesime, et Jeesus läks majja, soovides, et „keegi ei tunneks teda ära“. Miks? Miks Jumal peidab end vahel? Võib olla oli Jeesus väsinud või hoopis tüdinenud sellest, et inimesed tahtsid näha vaid imesid ja olla lõbustatud (entertained), kuulata head juttu, saada osa toidust ja tervendamisest? Aga kas need asjad ei ole siis olulised ja head: tervis, igapäevane toit ja tark ülesehitav sõna? Kindlasti on, aga võib-olla on seal midagi rohkemgi olulist? Mis see siis võiks olla?

Piiblist loeme, kuidas Jeesus peitis end inimeste eest mitmel korral, vahel isegi nende keskelt läbi kõndides, nii et nad ei pannud teda tähele ega saanud teda kinni võtta (Jh 8:59). Kord läks Jeesus pühade ajal Jeruusalemma rahva keskele, kuulates mida inimesed temast räägivad, ilma et keegi teda märkaks (Jh 7:10-13). Luukas kirjutab, kuidas Jeesus kõndis kahe oma jüngriga Emmause küla poole, kuulates, kuidas nad teda taga leinasid. Ta seletab neile Piibli põhjal iseendast ja siiski nende silmad on peetud teda nägemast. Alles hiljem, kui Jeesus murrab neile leiba söögilauas, siis järsku nad „näevad“ teda endi keskel. Siis alles nad mõistavad, mida nende süda oli neile andnud tunda Tema lähedusest juba teel olles. (Luuk. 24:13-35)