„Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu? Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riide kandjad on kuningakodades. Või miks te läksite välja? Kas vaatama prohvetit? Jah, ma ütlen teile, hoopis enamat kui prohvetit! Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu teele oma käskjala, kes tasandab sinu tee su ees. Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast.“
Ristija Johannes, saabuva Jumalariigi ettekuulutaja, inimene, kes ristib Jumala Poja. Suurim naisest sündinute seas on riietatud kaamelikarvadest rüüsse ning toitub vaid rohutirtsudest ja meest. See karmis rõivis kuulutab Jumala kuningriigi ligiolekust, Issanda tulemisest. Tema sõnum kaigub esiti tühjusesse, jäädes vastukajata justkui hüüdja hääl kõrbes (Luuka 3.4). Ta hoiatab ja manitseb: „Valmistage Issandale teed, tehke tasaseks tema teerajad (Matteuse 3.3); kirves on pandud valmis ja iga puu, mis ei kanna ilusat vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle (Matteuse 3.10). Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.“ (Matteuse 3.2) Ja viimaks rahvast ümberkaudsest Jordanimaalt koguneb tundmatu juurde. Ja meie, mis meil tuleb teha? (Luuka 3.14)
Küsime meiegi, kui oleme jõudnud elu umbtänavasse või ristteele. Johannes kutsub inimesi piirama omi soove ja maiseid ihasid. Ta manitseb enda kõrval märkama ka teisi, kes puuduses:Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti. (Luuka 3.11)
Ristija Johannes annab elureeglid erinevatele rahvakihtidele. Riigiametnikele ütleb ta: „Ärge nõudke rohkem, kui teie jaoks on seatud, ärge tehke kellelegi liiga, ärge olge väljapressijad, leppige oma palgaga.“ (Luuka 3.14)
Ristija Johannes, suurim naisest sündinute seas, ometigi väikseim taevariigis (Matteuse 11.11) annab küll täpse diagnoosi inimühiskonnale, kuid tema vastus meie elu põhiküsimusele, küsimusele, mida me peame tegema, jääb inimlikult puudulikuks, sest vägevaim, kelle jalatsipaelugi ei kõlba ta lahti päästma (Luuka 3.16), oli veel ilma tulemas.
Maailma valgus (Johannese 1.9), kes külma inimsüdame üles soojendab. Südame, milles uinumas igatsus. Ikka ja jälle kogeme ka selles ootuste ajas, kuidas kahtlused ja pettumus võivad varjutada meie lootuse, kuidas orjameelsus kammitsevam kui vabadus, kaalutletud ükskõiksus valdavam kui hingesoojus. Kuid just meie purunenud unistuste, petetud ootuste ning luhtunud lootuste keskel kingib Jumal meile võimaluse uuesti alustada.
Ja keda me peaksime (küll) veel uskuma kui mitte Tema kõikevõitvat armastust.
Armastust, milleta see maailm oleks rõske ja külm.
Mida me peaksime küll veel uskuma, kui mitte Tema kingitud vabadust. Vabadust, milleta see maailm oleks ängistav ja rõhuv.
Ja keda veel me peaksime küll uskuma, kui mitte Tema õnnistavat väge, Õnnistust, milleta see maailm upuks pisarate merre.
Ja nii vaibub küsimus: ,,Mida me peame tegema?“
Jääb vaid küsimus: ,,Kes me tohime olla?“ ,,Mis on see, mis meis unne suikunuis ootab äratust?“
Niisiis ärgem häbenegem, Teda, kes teid äratab. Ärgem häbenegem jõulude elavat sõnumit – Jumalapoja sünd, Inimesepoja sünd, uue inimese sünd, uue alguse lootus.
Aga Petlemm asub teisal, mitte Jerusalemmas, kus troonivad kulla ja karraga ehitud kuningad. Inimesepoeg – Jeesuslaps sünnib kusagil mujal, inimene sünnib seal, kus säravad tähed öös, keset vaesust, seal, kus pannakse kaalule inimlikkus, seal, kus kõneleb inglihääl.
Meie palve on:
Luba meidki, selle segadusi külvava aja tormivangis olijaid, lapsemeeles uskuda Sinu Poja lihakssaamise sõnulseletamatusse saladusse.
Issand, luba meidki koos Maarja ja Joosepiga hardalt palves kummardada sõime juures.
Issand, luba meidki koos hommikumaa tarkadega tuua Sulle meelepäraseid ohvreid:
puhta ja siira südame kulda,
harraste ja lakkamatute palvete viirukit,
kannatlikkuse ja pikameele mürri.
Ärgem väsigem, ärgem tüdigem, ärgem loidugem, Sinu heategusid tänumeeles vastu võtmast, tänumeeles elamast, selles tänumeeles ligimesi aitamast. Issand, Sinu tuleku kannatlike ootajaina palume: tule meie juurde, jää meie juurde ja aita meid.
