Luther ei naelutanud oma 95 teesi ühegi Eestimaa kiriku uksele ning ükski reformatsiooni suurkuju ei õpetanud otseselt meie rahvast, vaid meieni jõudis tõlgendus, aga eks reformaatorid olid ka ennekõike pelgalt tõlgendajad. Siinkohal võib väita, et kas see pidev „tõlgendamine“ pole mitte kristluse nõrkus? Mina ütleks, et see on loomulik ja paratamatu eluviis, sest kui evangeelium liigub ühest kultuurist teise, ei tõlgita üksnes sõnu, vaid ka tähendusi ja see piirang kehtib iga viimsegi kui tõlketöö puhul. Seetõttu on kristluse ajalugu täis erinevaid traditsioone ja konfessioone. Anglikaanlus Inglismaal, luterlus Eestis või õigeusk Kreekas on kõik kujunenud kohaliku kultuuri, ajaloo ja kogemuse keskel. Neid ühendavad pühakirja tekstid, kuid nende ümber kasvanud kombed on suuresti kohaliku kogukonna looming. See ei tähenda, et kõik tõlgendused oleksid võrdselt õiged (või ka võrdselt valed). Samas ei saa ükski rahvas väita end omavat ainsat võimalikku kultuurilist väljendusviisi kristlusele. Meie, eestlaste, kiriklikud tavad on kujunenud sajandite jooksul ning peegeldavad seda, kes meie rahvana oleme. Nii nagu pole kahte täiesti ühesugust kogudust, pole ka kahte täiesti ühesugust viisi teenida Kõigeväelist.
Muutused ja arutelud ei ole märk usu hääbumisest, vaid vastupidi, nad peegeldavad päriselt elavat kogudust! Aga milleks vaidlused ja arutelud ja üleskutsed muutustele? Sest see, mis oli mõistlik eile, ei pruugi olla seda homme, ning vahel tuleb julgelt otsida uusi viise vana tõe edasiandmiseks. Sageli saab selles töös meile saatuslikuks usaldamatus: me ei tee koostööd, sest kardame üksteist usaldada. Sellel hirmul on oma ajalugu ja oma põhjused. Piibel jutustab juba Kaini ja Aabeli loos, kui kergesti võivad kadedus ja umbusk inimesi lahutada, kuid sama pühakiri kutsub meid ka leppimisele ja osadusele.
Kui mõistame, et meie kõigi teadmised on paratamatult piiratud ning et ka meie endi arusaamad vajavad pidevalt korrigeerimist, siis avastame, et järsku on teiste kuulamine ilma kohese hukkamõistuta täiesti võimalik. Võib-olla algab kristlik ühtsus mitte sellest, et me mõtleksime kõiges ühtemoodi, vaid sellest, et õpime üksteist usaldama ning otsime koos tõde, mis on suurem kui ükski meie tõlgendus?
EELK Toronto Peetri koguduse õpetaja, diakon Karl Paju
