Luther ei naelutanud oma 95 teesi ühegi Eestimaa kiriku uksele ning ükski reformatsiooni suurkuju ei õpetanud otseselt meie rahvast, vaid meieni jõudis tõlgendus, aga eks reformaatorid olid ka ennekõike pelgalt tõlgendajad. Siinkohal võib väita, et kas see pidev „tõlgendamine“ pole mitte kristluse nõrkus? Mina ütleks, et see on loomulik ja paratamatu eluviis, sest kui evangeelium liigub ühest kultuurist teise, ei tõlgita üksnes sõnu, vaid ka tähendusi ja see piirang kehtib iga viimsegi kui tõlketöö puhul. Seetõttu on kristluse ajalugu täis erinevaid traditsioone ja konfessioone. Anglikaanlus Inglismaal, luterlus Eestis või õigeusk Kreekas on kõik kujunenud kohaliku kultuuri, ajaloo ja kogemuse keskel. Neid ühendavad pühakirja tekstid, kuid nende ümber kasvanud kombed on suuresti kohaliku kogukonna looming. See ei tähenda, et kõik tõlgendused oleksid võrdselt õiged (või ka võrdselt valed). Samas ei saa ükski rahvas väita end omavat ainsat võimalikku kultuurilist väljendusviisi kristlusele. Meie, eestlaste, kiriklikud tavad on kujunenud sajandite jooksul ning peegeldavad seda, kes meie rahvana oleme. Nii nagu pole kahte täiesti ühesugust kogudust, pole ka kahte täiesti ühesugust viisi teenida Kõigeväelist.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
