Aset leidis see laupäeval, 13. detsembril Eesti Majas. Korraldajaks Eesti Sihtkapital Kanadas, kaasategijaiks mitmed Eesti Majas tegutsevad organisatsioonid eesotsas päevakangelastega – lapsed, meie täienduskoolide noorsugu, mudilastest vanimateni. Mis oleks jõulud lasteta? Lumeta saab veel hädapärast läbi, aga lapsed ja jõulutaat annavad pühadele õige maigu ning meeleolu.
Maja kihas. Suur ja keskmine saal olid täis mitmesuguseid müügilette, iga leti ümber omajagu tunglemist ja uudistamist. Kuskilt sai kohvi ja suupisteid, gaidide vorstitööstuse ukse taga seisti kannatlikult järjekorras. Kui reporteri andmed õiged on, jäid jagajaile näpud ja loodetavasti näppude vahele ka tubli annus dollareid. Lava ja lavaesine ootasid pidulikult oma aega.
Aeg saabus. Eesti Sihtkapitali esinaine Lia Hess lausus oma tervitussõnad ning siis haaras jämeda otsa enda kätte Killi Mirka, keda ei tahaks sel päeval teadustajaks tituleerida – oli pigem ekskursioonijuht või giid, kes oskuslikult juhtis kuulajaskonna läbi sündmuste kireva labürindi.
Esimesena marssisid lavale mudilased, kes Liina Purje-Lepiku juhtimisel ja kitarrisaatel asusid jõulumeeleolu looma ning jõulutaati meelitama, täiskasvanutelt kaasa laulmisega moraalset toetust paludes. Mõikas. Kellad helisesid, Ruudi punanina välgatas korraks ukse vahelt ja väsimatu vana astus saaliuksest sisse. Ei olnud tal vitsakimpu ega midagi, ainult priske kott seljas ja sõbralikud sõnad suus. Heade laste puhul pole ju teisiti mõeldavgi.
Lahke jõulutaat istus saali tagumisse nurka jalgu puhkama. Lapsed läksid ridamisi talle salmi ütlema ja end taadi põlvel pildistada laskma. See pikk protseduur vajas loomulikult taustamuusikat ja kes muu seda tegema pidi kui kogu rahvas Toronto Eesti Meeskoori eestvedamisel maestro Charles Kipperiga klaveripingil ja kohapeal värvatud noore kellasolisti kaasabil. Meeskoor, muide, oli ainus organisatsioon kogu protseduuris, mis ei pääse kriitikast. Vaatamata väikesele koosseisule oli see nende sajandi parim esinemine. Põhjust pole võimalik avalikkusele ilmutada, lauluvendi endid on konfidentsiaalselt informeeritud.
Nii, torgakem kriitiku sulepea taas tuppe, noorus asub uuesti võimutsema. Lapsed esinesid rahvatantsudega. Kui mälu ei peta, siis oli neid kahes vanusegrupis. Vahepeal tegid suuremad lapsed Heli Tenno juhtimisel taas laulu. Siis tõmmati veidi hinge, saadeti jõuluvana teele järgmise lastegrupi poole ja päris suured lapsed – Kungla rahvatantsijad – panid eeskavalisele osale lõpupunkti. Enne keelitas Killi noormehi rühmaga ühinema, et muist neidusid ei peaks edaspidi meeste tööd tegema.
Oli tõeline rõõm näha nii paljusid vabatahtlikke töökäsi, mis rakendatud selle ülitoreda ürituse läbiviimiseks. Tänu neile kõigile, eeskätt aga korraldajale/koordineerijale, kelleks oli eelmainitud Eesti Sihtkapital Kanadas.
Eerik Purje
- Fotogalerii ja video siit: RAHVAJÕULUPUU 2014 – VIDEO JA FOTOGALERII!
