Eesti võistkonna kapteni, kirjastuses Kuma töötava Jaanus Laidnaga ilmus intervjuu eelmise aasta viimases ajalehenumbris EE# 51/52, 2023; Nuti Grupi kirjastuse loovjuhi Tarmo Tuulega aga EE # 39, 2023. Käesolevas lehenumbris on rõõm lähemalt tutvustada kahekordset maailmameistrit ja mitmekordset medalivõitjat sudokute lahendamises TIIT VUNKI.
Tiit on pärit Viljandimaalt Suure-Jaanist. Pärast 9. klassi lõpetamist võeti ta vastu Nõo Reaalgümnaasiumi keemia ja bioloogia eriklassi. See tähendas noorele koolipoisile pikemat kodust äraolekut – kolme aastat elu ja õppimist Nõos ühiselamus. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tegi Tiit ühe vaheaasta, käis sõjaväes ning asus siis õppima Tallinna Tehnikaülikooli (praeguse nimega TalTech) transpordiehitust. Ülikooli lõpetamisest peale on ta olnud seotud teede ehitamisega – täpsemalt teede projekteerimisega, olles nii projekteerija kui ka tellija rollis. Praegu töötab Tiit Vunk Transpordiametis (end. Maanteeamet) projekteerimise projektijuhina, kelle ülesandeks on vastutada riigiteede projektide eest Tartu ümbruses. Seniseks suurimaks välja ehitatud projektiks on Tartus lõunakeskuse juures asuv Riia ringristmik ja selle lähiala projekt.
Millal Sul tekkis huvi matemaatika ja numbritemaailma vastu ning millal avastasid sudokud?
Numbrid on mulle alati meeldinud. Arvan, et ma ei käinud veel kooliski, kui mulle meeldis ruudulisse kaustikusse järjest numbreid kirjutada. Mäletan, et mu vanematel oli keegi tuttav, kellel vahel külas käisime ja seal oli mul üks kaustik, kuhu seal käies alati numbreid kirjutasin – jätkasin sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi.
Koolis meeldis mulle matemaatika ja üldse reaalained. Mu kaks aastat vanem õde oli minuga hädas, kui ta pidi harjutama peast korrutamist. Kui mu vanemad küsisid tema käest korrutustabelit, siis mina teisest toast ütlesin õigeid vastuseid ette.
Arvasin, et olen hea sudokute lahendaja, kuna mulle meeldivad numbrid, aga tegelikkuses läks mul esimene võistlus väga halvasti… See andis motivatsiooni hakata harjutama ja siis sattusin sellest hasarti.
(Tiit Vunk)
Sudokute lahendamise juurde jõudsin oluliselt hiljem – alles pärast ülikooli lõpetamist. See oli umbes 2008. a jaanuaris, kui sõber tutvustas neid mulle ja hakkasin nende lahendamist harjutama. Tegelesin ka natuke tõsisemalt kabe mängimisega ja sõber kutsus mind mõttespordi Eesti meistrivõistlustele paarismängus, kus olid kavas kabe, male, sudoku, bridž ja mälumäng. Arvasin, et olen hea sudokute lahendaja, kuna mulle meeldivad numbrid, aga tegelikkuses läks mul esimene võistlus väga halvasti. Mu paariline lahendas enamuse sudokuid ja mina vist väga midagi ei lahendanudki. See andis motivatsiooni hakata harjutama ja siis sattusin sellest hasarti. Ei möödunud päevagi, kui ma poleks lahendanud. Pool aastat hiljem suutsin individuaalvõistlusel juba sudokute lahendamises saada alavõidu.
Oled mitmel korral kaitsnud sel alal Eesti värve. Millal osalesid esimest korda maailmameistrivõistlustel (MM); kuidas Sind võistkonda valiti või kas läksid ise individuaalvõistlejana; kuidas esimene MM õnnestus?
Minu esimene MM oli 2009. aastal. Kui olin natuke üle aasta sudokuid lahendanud, otsustasin minna 2009. a sudokute lahendamise Eesti meistrivõistlustele. Seal õnnestus mul tulla 2. kohale ning sellega sain pääsme MM-ile Eestit esindama. Võistlus toimus 2009. a kevadel Slovakkias, saavutasin seal umbes 120 võistleja hulgas 99. koha. Siis tundus, et teised on nii kiired lahendajad, et mina ei jõua vist mitte kunagi sellisele tasemele. Olin õnnelik, et sain esisajasse. Aga motivatsioon ei kadunud kuhugi. Leidsin enda jaoks mõned rahvusvahelised internetileheküljed, kus sai teistega võidu lahendada. Samuti sattusin mõnele online-võistlusele, kus oli võimalik ennast võrrelda maailma parimatega ja sai lahendada teist tüüpi sudokuid võrreldes klassikalistega.
Tasapisi hakkasid ka tulemused paranema, kuigi ma ei olnud veel kuigi hea lahendaja võrreldes parimatega.
Sa oled mitmel korral MMi-del olnud selle ala esikolmikus. Millal tuli läbimurre parimate hulka?
Läbimurret parimate hulka ei tulnud tegelikult kaua oodata. 2010.a USA-s Philadelphias õnnestus mul tulla 18. kohale. See ei olnud küll veel läbimurre tippu, aga väga suur samm edasi. Aasta hiljem, 2011.a Ungaris Egeris, õnnestus võita pronksmedal ja see oli moment, pärast mida suur osa sudoku-lahendajaid üle maailma teadis, kes ma olen ja kus asub Eesti.
Võistluse käigus mind tegelikult ei teatud üldse ja inimesed olid üllatunud, kui nägid kedagi eestlast tulemuste eesotsas. Küsiti, kas need tulemused on ikka õiged ja uuriti, et kes see selline on. Arvan, et sain tol päeval üle maailma palju sudokute lahendajatest fänne. Sotsiaalmeediasse tuli palju sõbrakutseid ja pidin kohapeal ka autogramme andma. Ilmselt kõigile meeldis, et poodiumile sai täiesti uus riik – see pakkus vaheldust alalistele võitjatena domineerinud USA, Jaapani, Tšehhi ja Poola lahendajatele. Pärast seda olen MM-idel tundnud kuulsuse tunnet.
Kas saad teiste tippudega hästi läbi, on teil ka võistlustevälist suhtlemist ja kas on näha uusi tulijaid-tegijaid?
Teised tipplahendajad on üldiselt mu väga head sõbrad. Saame alati väga hästi omavahel läbi ja mõnega eriti hästi.
Mäletan oma esimeselt MM-ilt, et maailma parimad lahendajad tundusid nagu jumalad. Ma ei julgenud nende poole vaadatagi, rääkimata sellest, et neile midagi ütleksin. Tegelikult on kõik väga sõbralikud, intelligentsed ja toredad inimesed. Keegi ei pane pahaks, kui temaga rääkima lähed, vaid nad soovivadki, et keegi ikka tuleb ja räägib ka nendega. Ja pigem on see isegi hea, kui inimesed omavahel suhtlevad – see muudab kogu MM-i ürituse palju toredamaks ja meeldejäävamaks.
…ei ole üldse oluline, kas seltskonnas on tipplahendajad või mitte. Oluline on see, et meil on ühine hobi ja saame omavahel hästi läbi.
(Tiit Vunk)
Läbisaamine teiste lahendajatega on aga tõesti hea. Suhtleme ja räägime ikka omavahel – mitte ainult sudokutest. Tihtipeale tekib võimalus omavahel vestelda siis, kui lõpetame mõne vooru ajaliselt varem ja ukse taga oodates räägime omavahel, kuni teised veel lahendavad. Samuti saab juttu ajada lõunapausidel ja õhtustel üritustel. Torontos näiteks saime osade lahendajatega kokku paar päeva enne MM-i ja läksime mu sünnipäeva tähistama – ja ei ole üldse oluline, kas seltskonnas on tipplahendajad või mitte. Oluline on see, et meil on ühine hobi ja saame omavahel hästi läbi.
Näiteks praegune maailmameister hiinlanna Tantan Dai on mulle väga hea sõber. Suhtleme aeg-ajalt ka sotsiaalmeedia kanalites ja hoiame kontakti. Üks Jaapani sudokulahendaja on mul Eestis külas käinud. Tegime sauna ja käisime Tartus ringi. Mina olen käinud külas Indias ühe tuttava juures. Kellegi juures kodus käia on ikka hoopis midagi muud kui turistina riiki külastada.
Uusi tulijaid tuleb ikka. Esikümme ei ole igal aastal päris sama. Ka poodiumil on erinevaid lahendajaid, kuigi mõned üksikud on seal olnud tihedamini ja püsivamalt. Ehk siis võiks kokkuvõtteks öelda, et osad näod on samad ja alati tuleb natuke juurde ja mõned ka kaovad ära.
Kuidas end lahendajana vormis hoiad? Kust leiad harjutamiseks materjali, millised on Sinu lemmikülesanded ja kui kiiresti lahendad ühe keskmise raskusega sudoku?
Vormis hoidmiseks lahendan iga päev – muud erilist trikki ei olegi. Kui tuleb mõni online-võistlus, siis võtan sellest osa ning mind kasutatakse tihtipeale ka kui testlahendajat erinevate riikide meistrivõistluste ülesannete läbi lahendamisel. Igapäevaselt lahendan päevasudokuid oma lemmiksaitidel ning riiulil on sudokuajakirjad ja –raamatud, mida ikka ja jälle õhtuti kätte võtan.
Lemmikülesanne on ikkagi klassikaline sudoku. Seda naudin kõige rohkem ja ka MM-il läheb mulle kõige rohkem korda see, kui võidan klassikaliste sudokute vooru. Teistest sudokutüüpidest meeldivad mulle diagonaal- (diagonaalsudokus peavad ka peadiagonaalidel olema numbrid 1-9) ja lisaaladega sudokud (lisaalaga sudokus on joonistatud üks või mitu kujundit, mis peavad sisaldama numbreid 1-9). Aga on ka teisi lemmikuid.
Kiirust on väga keeruline öelda, sest sudokute raskustasemed on väga erinevad. Lihtsama 9×9 sudoku võin ära lahendada 30 sekundiga, raskemale võib kuluda ka 10 minutit. Ja väga raskete puhul on mõistlikum minna proovima, kui ei leia loogilist jätku – nii saab kiiremini lahendatud.
MMidel antakse „lahendamisvihik“ – nagu eksamiülesanded. Kui mitu sudokut neis tavaliselt on ja kui kaua harilikult sellise ülesannetekogu lahendamiseks aega antakse?
Tavaliselt sisaldab üks selline vihik umbes 8-9 sudokut (vahel ka 6 ja vahel ka kuni 15) ning vastavalt sellele antakse lahendamiseks aeg. Tavapärane ajalimiit on 45 minutit 8 ülesande jaoks. Klassikaliste sudokute puhul on tavaliselt 30 minutit umbes 10 ülesande jaoks. See on iga kord natuke erinev ja pigem sõltub ajalimiit sellest, kui rasked on sudokud.
Üldiselt on eesmärk ajalimiidi sees kõik ülesanded ära lahendada. Aga alati see ei õnnestu, sest ülesanded on erinevate raskustasemetega ja erinevatel lahendajatel on erinevad nõrkused ja tugevused erinevate ülesannete lahendamisel.
Lihtsamate sudokute lahendamisel võrdub lahendamise kiirus kirjutamise kiirusega, aga raskematel kulub päris palju aega mõtlemisele ja märkmete tegemisele.
Kas sellistel maailmatasemel võistlustel on ette tulnud ka petmist ja keelatud abivahendite kasutamist? Kuidas hoitakse pettused ära või kas kõik on aumehed?
Petmist on teatud juhtudel ette tulnud, aga üldiselt on võistlused puhtad. Petmist tuleb ette peamiselt siis, kui mingi osa võistlusest on nö online. Siis on lihtsam petta. Kohapealsetel võistlustel on petmise võimalus väga väike ja üsna kergelt avastatav. Ainuke võimalus on see, kui lahendaja on koostatud ülesandeid varem näinud. Aga ma ei oska välja tuua ühtegi konkreetset sellist juhtumit.
Pettusi saab ära hoida sellega, et lahendaja peab teiste lahendajate või kohtunike silme all lahendama – sõltuvalt sellest, kas on tegemist finaaliga või tavalise võistlusvooruga.
Mitmel MMil oled kokku võistelnud ja milline on neist Sinu lemmik? Kuidas meenutad Toronto MMi?
Osalenud olen kõikidel MM-idel alates 2009. aastast. Ainult 2020 ja 2021 jäid ära Covidi tõttu. Absoluutset lemmikut ei oskagi välja tuua – erinevad võistlused on olnud väga meeldejäävad erinevatel põhjustel.
Näiteks mõned eredamad mälestused:
- 2011 Ungari – oli mu läbimurre absoluutsesse tippu ja siis kogesin esimest korda, kuidas on olla parim ka ühes lahendamise voorus. Meelde jäi see, et auhinnatseremoonia oli ühes suures koopas. Samuti sain esmakordselt kogeda finaalipabinat ja mul õnnestus ka finaal põnevaks teha – mitte et ma seda tahtnud oleks.
- 2013 Hiina – sealt on eredalt meeles ekskursioon Hiina müürile. Ja meeldejääv on veel see, et eelvoorudes olin kõigist peajagu üle, kuid finaalis jäin ühe ülesandega hätta ja lõpetasin 8. kohal, kuid üleolek eelvoorudes oli väga meeldejääv ja rahulolu pakkuv.
- 2014 Suurbritannia – olid üldiselt meeldivad ülesanded, kuid finaalideks jäin haigeks. Ajasin aga rohtudega palaviku alla ja sain finaalis 2. koha, kuigi alustasin liidrina.
- 2016 Slovakkia – tulin maailmameistriks. Ülesanded ja võistluste korraldus oli äärmiselt heal tasemel.
- 2017 India – väga lahedad ülesanded ja korraldus. India on ka eksootiline riik, kus käia. Võitjale kaotasin lõpuks 3 punktiga, mis on väga väike vahe (mõlemal oli punkte ca 5000 ringis). Siis tegime enne MM-i abikaasaga ka lisareisi Sri Lankale, mis oli samuti põnev elamus.
- 2022 Poola – maailmameistriks tulek olukorras, kus näiliselt tundusid trumbid olevat kõik vastaste kätes. Finaalis olid matemaatikat sisaldavad ülesanded ja minu vastu kolm Aasia võistlejat, kes on tuntud väga kõvade matemaatika-ülesannete lahendajatena. Minul matemaatika nii tugev ei ole. Aga suutsin kuidagi maailmameistriks tulla. Ajaline vahe finaalis oli lõpuks erinevatel andmetel 5-8 sekundit teise kohaga võrreldes. See oli kombinatsioon heast vormist, õnnest, taktikast ja heast psüühilisest ettevalmistusest.
- 2023 Kanada – suurepärased võistlusülesanded, väga hästi koostatud, meeldejäävad ja loogiliselt lahendatavad. Nautisin kogu võistlust väga. Lisaks jääb selle aasta juures meelde Niagara juga ning see, et mu pere oli minuga kaasas. Samuti Toronto Waterfront maratonil 5 km distantsi läbimine. Esimest korda elus ühendasin omavahel sudoku MM-i ja jooksuvõistlusel osalemise.
Hakkasin sel aastal endasse rohkem uskuma ja sain sealt väga palju uusi tuttavaid ja sõpru.
Ülejäänud aastatel on ka olnud omad head ja toredad momendid, aga need, mis välja tõin – need on kindlasti erilisemad minu jaoks. Kui peaks nendest eelmistest midagi esile tooma, siis seda on väga keeruline teha. Võib-olla 2011 Ungari oli kõige erilisem, meeldejäävam ja põnevam aasta. See lihtsalt pakkus nii palju emotsioone ja kordaminekuid. Hakkasin sel aastal endasse rohkem uskuma ja sain sealt väga palju uusi tuttavaid ja sõpru.
Toronto MM aga on ka kindlasti nende erilisemate hulgas – neil põhjustel, mida eespool välja tõin.
Koostad ise samuti ülesandeid teistele lahendamiseks Nuti Grupi omanimelises väljaandes. Millal ja kuidas sellega alustasid, kui palju neis raamatutes on ülesandeid, kas need on erinevat tüüpi ja erineva raskusastmega? Kui palju võtab aega ühe sellise ülesanneteraamatu koostamine ja kui tihti need raamatud ilmuvad?
Tarmo kuulas mind ära ning toetas mu ideed. Nuti Grupi poolt on trükk, turundamine, kujundus ja keeletoimetus.
Koostan sudokud „Nuti Lihtne Sudoku“ väljaandesse. See ilmub aastas neli korda ning igas väljaandes on 244 sudokut. Kõik on 6×6 suurusega ja käsitsi koostatud. Sellise ajakirja välja andmiseks tegi ettepaneku Tarmo Tuule. Tegelikult oli tal natuke teistsugune ettepanek, aga mul oli sudokuraamatu välja andmiseks oma idee ja nägemus, mida olen tahtnud alati teostada. Tarmo kuulas mind ära ning toetas mu ideed. Nuti Grupi poolt on trükk, turundamine, kujundus ja keeletoimetus. Minu poolt ülesanded, ülesannete juhendid ja toimetaja veerg. Siiani on koostöö toiminud ja arvan, et oleme olnud täitsa edukad. Arvan, et meie hea koostöö jätkub.
Sudokud on väljaandes alati nii, et 120 sudokut on klassikalised ning ülejäänud on erinevad variandid, mida lahendajatele tutvustan. Igas väljaandes on 2 erinevat varianti – üks neist on sama, mis oli eelmises väljaandes ja üks uus variant. Mõnikord aga tutvustan juba mõnes eelmises väljaandes ilmunud varianti.
Raskustaseme olen kõikidel sudokutel teinud selliselt, et oleksin võimeline 1. klassi lapsele selgitama, kuidas seda lahendada tuleb. Liiga keerulised ei ole, aga natuke nuputamist on vaja – just parajad ka algajatele ja noorematele lahendajatele. Alguses on lihtsamad ja viimased natuke krõbedamad. Esimesed ülesanded püüan koostada nii, et need aitaksid lahendamist õppida.
Koostamine võtab päris palju aega. Võrreldes 9×9 sudokute koostamisega on 6×6 sudoku koostamine oluliselt vähem ajamahukam, aga 244 sudokut võtab ikkagi oma aja. Ajakulu sõltub sellest, kui keerulist sudokut on vaja koostada ja kuidas on parasjagu vaim – teinekord ei tule üldse häid ideid, aga mõnikord on väga head ideed ja koostamine läheb ruttu.
Arvan, et kui võtan mõnel õhtul koostamise ette, siis tunniga olen võimeline koostama 10 sudokut. Niimoodi natukesehaaval neid koostan ja üldiselt olen 3 kuuga vajaliku portsu valmis teinud. Mõnikord, kui tähtaeg hakkab kätte jõudma, olen teinud nädalavahetustel suuremaid koostamisi, et järjele jõuda.
Millised oleksid esmased juhtnöörid inimesele, kes pole kunagi ühtki sudokut lahendanud, millest tuleks alustada?
Alustuseks tuleb vaadata sinna, kuhu on rohkem numbreid antud või vaadata neid ridu ja veerge, kus on vähem tühje ruute. Seejärel tuleb hakata kontrollima ja välistama. Tuleb meeles pidada, et üldiselt on igal sudokul üks ainuõige lahendus ja lahendamisel tuleks kasutada loogilist mõtlemist. Näiteks, kui ühes reas on 2 tühja ruutu, siis tuleb välja selgitada, millised numbrid puuduvad. Seejärel vaadata, kas mõnda neist numbritest on võimalik kusagil välistada. Välistada saab tavaliselt nii, et üks neist numbritest on juba esindatud näiteks samas veerus või jämedama joonega ümbritsetud kastis, kus asub tühi ruut.
Edasi on harjutamise küsimus. Harjutada saab ka seda, et numbrite loendamise asemel püüad peale vaadata ja ilma loendamata öelda, millised numbrid reast puuduvad. Seda on võimalik treenida. Mina näiteks ei loenda kunagi ja suudan hetkega öelda, millised numbrid ühest reast või veerust puudu on. Niimoodi tekib lahendamise kiirus.
Kas sudokute lahendajaile on vanusepiir?
Vanusepiiri ei ole. Lapsed võivad lihtsamaid sudokuid lahendada juba siis, kui nad veel numbreidki ei tunne ja kirjutada ei oska. On olemas lasteraamatuid, kus on näiteks 4×4 sudokud, milles on erinevad kujundid. Laps saab neid kujundeid joonistada ruutudesse nii, et nad ei korduks üheski reas ega veerus.
Samuti ei ole minu arvates ülemist vanusepiiri. See on selles osas üsna sarnane ristsõnade lahendamisega.
Et pea hästi töötaks, on vaja head kehalist vormi. Kas tegeled teiste spordialadega ja kas võistled ka nendel aladel?
Ma ei tegele ühelgi spordialal tipptasemel, aga olen üpris aktiivne liikuja harrastaja tasemel. Käin regulaarselt jooksmas ja korra nädalas ühistrennis, mis aitab parandada ja arendada üldfüüsilist vormi. Samuti käin talvel suusatamas ja suvel rattaga sõitmas. Hiljuti olen avastanud enda jaoks ujumise ja teinekord panen rulluisudki jalga. Üldiselt võtan osa rahvaspordiüritustest ja need kipuvad olema erinevad maratonid. Hea meelega jooksen ka lühemat distantsi või võtan osa mõnest väiksemast erilisemast liikumisüritusest.
Selle aasta üks olulistest võistlustest oli eelmisel nädalavahetusel toimunud 50. Tartu maraton. See oli mu viies järjestikune Tartu maraton ja viienda korra läbimisel anti ka maratoni hõbemärk. Sel korral õnnestus täita ka üks endale püstitatud eesmärk – läbida distants alla 4 tunni, lõpuajaks sain 3 tundi 58 minutit 27 sekundit.
Eelmisel aastal jooksin neli täispikka maratoni ja tegin veel ühe 50 km ultrajooksu. Suvel käisin Ironman Tallinn triatlonil ja läbisin poolpika distantsi (1,9 km ujumist, 90 km jalgrattasõitu, 21,1 km jooksu). 2022. aastal läbisin isegi Võhandu maratoni ühese süstaga. Aega kulus selleks pea 15 tundi, aga elamus kogu eluks.
Pigem sean endale jõukohaseid eesmärke – kas saan Tartu maratonil esimese 1000 sekka või mõnel jooksuvõistlusel esimese 100 sisse. Alati see ei õnnestu ja see polegi kõige olulisem.
(Tiit Vunk)
Alati võistlen iseendaga ja tulemus tegelikult ei ole väga oluline. Pigem sean endale jõukohaseid eesmärke – kas saan Tartu maratonil esimese 1000 sekka või mõnel jooksuvõistlusel esimese 100 sisse. Alati see ei õnnestu ja see polegi kõige olulisem.
Millal on järgmised suuremad loogikaülesannete lahendamise võistlused, kus osaled ja kas plaanid osa võtta järgmisest MMist?
Järgmine MM toimub sügisel Hiinas Pekingis, loodetavasti õnnestub seal Aasia lahendajatele konkurentsi pakkuda. Samuti on erinevaid online-võistlusi. Esimene toimus kohe selle aasta alguses ja see õnnestus võita.
Lähemas tulevikus plaanin osaleda 9. märtsil toimuvatel iga-aastastel sudokute lahendamise Eesti meistrivõistlustel, kus on kaitsta meistritiitel. Uued tegijad tulevad peale ja võitmist lihtsaks ei tee. Seda näitab ka Kanadas saavutatud võistkondlik 5. koht. Nõrga tiimiga nii head tulemust pole võimalik saavutada. Eesti meistrivõistlustel aga võistleme üksteise vastu.
Suur tänu ja edu järgmistel võistlustel!
