NATO 7.-8. juuli tippkohtumine oli teine, mis toimus Türgis. Eelmine, 2004. aasta Istanbuli kohtumine, mis jäi hoopis teise ajastusse: toona võeti vastu seitse uut liikmesriiki ja usuti ajaloo lõppu. Nüüd kogunes peasekretär Mark Rutte juhtimisel 32 riigipead ja valitsusjuhti, et arutada, kuidas allianss üldse koos püsib. Kohal olid ka partnerid: Zelenskõi, Lõuna-Korea president Lee Jae-myung, Euroopa Ülemkogu eesistuja António Costa ja Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ning Jaapani, Austraalia, Uus-Meremaa ja Pärsia lahe riikide ministrid.
Päevakord oli teadlikult lühike ja praktiline: kaitseinvesteeringud, kaitsetööstus ja Ukraina toetamine. Rutte sõnastas eesmärgi juba mais – muuta liitlaste lubadused konkreetseteks tulemusteks. Eelmise aasta Haagi tippkohtumisel lepiti kokku, et kaitsekulutused tõusevad 2035. aastaks viie protsendini SKP-st, millest 3,5 protsenti läheb sõjalisele tuumikkaitsele ja 1,5 protsenti laiemale riigikaitsele. Ankara pidi olema aruandluse tippkohtumine: näidake plaane, näidake numbreid, näidake tehaseid.
Euroopa ametnikud tunnistasid enne kohtumist avameelselt, et nende peamine lootus oli Erdoğani ja Rutte isiklik suhe Trumpiga: kaks meest, kes oskavad presidenti käsitseda, hoidku laev kursil.
Kontekst oli aga kõike muud kui pidulik. 77-aastane allianss elab läbi oma sügavaimat usalduskriisi. USA uus julgeolekustrateegia teatas mullu novembris veidra sõnastusega, et Euroopat ähvardab ,,tsivilisatsiooniline kustumine“. Jaanuaris keeldus Trump välistamast jõu kasutamist Gröönimaa hõivamiseks ja ähvardas Taani toetajaid tollidega. Pentagon valmistab ette vägede, sõjalaevade ja lennukite järkjärgulist väljaviimist Euroopast – ametnike kinnitusel olevat tegu ,,koormuse nihutamisega Euroopale“, mitte poliitilise signaaliga. Vahe nende kahe vahel jäigi Ankaras selgitamata. Kaitseminister Pete Hegsethi kavatsus kuulutada vahetult enne tippkohtumist välja veelgi sügavamad väevähendused – samm, mis oleks peo garanteeritult ära rikkunud – peatati kolleegide poolt viimasel hetkel. Euroopa ametnikud tunnistasid enne kohtumist avameelselt, et nende peamine lootus oli Erdoğani ja Rutte isiklik suhe Trumpiga: kaks meest, kes oskavad presidenti käsitseda, hoidku laev kursil.
Trump ise ei jätnud kedagi kahtlusse, millises meeleolus ta saabus. Juba esimesel päeval, pärast kohtumist president Recep Tayyip Erdoğaniga, teatas ta, et on NATO-s ,,väga pettunud“, ning lisas, et kui tippkohtumine ei toimuks Türgis, kus võimul on tema sõber ja ,,väga tugev liider“, poleks ta võib-olla üldse kohale tulnud. Liitlaste truuduse uueks mõõdupuuks on saanud osalus Ameerika sõjas Iraani vastu: ,,Itaalia ütles meile ära, Saksamaa ütles meile ära ja Prantsusmaa ütles meile ära,“ loetles Trump. ,,Miks me kulutame sadu miljardeid dollareid, kui nemad pole meie jaoks olemas?“ Et USA samal ajal, tippkohtumise avapäeval, ründas Iraanis enam kui kaheksatkümmet sihtmärki ja taastas naftasanktsioonid, lisas küsimusele omajagu teravust – liitlastelt oodatakse lojaalsust sõjale, mille alustamisel nendega nõu ei peetud.
Erdoğan sai külalislahkuse eest tasu. Trump teatas, et kaalub Türgi tagasivõtmist F-35 programmi, kust see 2019. aastal Vene S-400 õhutõrjesüsteemi ostmise tõttu välja visati. Hävitajate müük Türgi õhujõududele oleks märkimisväärne kannapööre, mille strateegiline loogika – premeerida liitlast, kes hoiab Moskvaga töösuhet ja pole sanktsioonidega ühinenud – riikidele, mis on Putini sihikul, nagu Eesti ja Poola, rõõmu ei tee. Gröönimaa teema tõstis Trump samuti uuesti lauale, kinnitades, et USA peaks saare oma kontrolli alla võtma. Taani peaministri näoilmet ajaloolased veel uurivad.
Võõrustaja jaoks oli tippkohtumine mainekujunduslik võit. Türgi on viimastel aastatel kasvanud üheks NATO suurimaks relvaeksportijaks ning kasutas Ankara lava oma kaitsetööstuse – raketisüsteemidest sõjalaevadeni – esitlemiseks, nõudes ühtlasi kaubanduspiirangute kaotamist alliansi sees. Samal ajal pole Ankara ühinenud Venemaa-vastaste sanktsioonidega ja on korduvalt esinenud Moskva ja Kiievi vahendajana – hoiak, mida liitlased on sõltuvalt hetkevajadusest nimetanud kord kanaliks, kord kahepaiksuseks. Kodusel rindel eelnes tippkohtumisele vähem fotogeeniline ettevalmistus: meeleavalduste keeld, ning inimõigusorganisatsioonide andmetel sajad kinnipeetud aktivistid, juristid ja ajakirjanikud. Deklaratsioon kinnitab teadupärast alliansi pühendumust demokraatlikele väärtustele.
Numbrite keel oli seevastu Euroopa jaoks soodsam kui retooriline kliima. NATO andmetel suurendasid Euroopa liitlased ja Kanada 2025. aastal kaitseinvesteeringuid 139 miljardi dollari võrra ning Rutte väitel investeerivad nad juba praegu umbes neli protsenti SKP-st kaitsesse ja julgeolekusse – kõigest aasta pärast Haagi otsust. Peasekretär on võtnud kasutusse ka turundusliku mõiste ,,Trumpi triljon“: Euroopa ja Kanada kaitsekulutuste kogukasv alates 2017. aastast. Kriitilisem pilk näitab siiski, et uuendatud andmete järgi jõuab 2026. aastal sõjalise tuumikkaitse 3,5% tasemeni vaid viis liikmesriiki ning mõne liitlase kulutused püsivad endiselt kahe protsendi kandis. Lubaduste ja laskemoona vahel haigutab endiselt kuristik.
Eesti kuulub selles arvestuses eesrindlaste hulka – tänavu kulutame sõjalisele kaitsele üle viie protsendi SKP-st, rohkem kui ükski teine liitlane peale Poola. Peaminister Kristen Michal sõnastas Eesti ootuse enne ärasõitu selgelt: tugeva NATO jaoks peab Euroopa tugevamaks saama, ja nüüd on aeg, et kõik liitlased Haagi eesmärgini jõuaksid. Musterõpilase probleem on paraku selles, et tema julgeolek sõltub klassi kõige laisemate õppeedukusest.
Eesti delegatsioon – peaminister Michal, kaitseminister Hanno Pevkur ja välisminister Margus Tsahkna – läks Ankarasse selgelt sõnastatud prioriteetidega. Pevkuri jaoks oli keskne NATO senise õhuturbe muutmine tõeliseks õhukaitseks, mis suudab tõrjuda kõiki ohte droonidest ballistiliste rakettideni – vahe, mille tähendust mõistab igaüks, kes on jälginud Kiievi öid. Tsahkna rõhutas, et Ukraina pole pelgalt abi saaja, vaid Euroopa julgeolekusse panustaja, kes jagab sõja õppetunde liitlastega – sõnastus, mis sai droonileppe näol samal nädalal käegakatsutava sisu. Tsahkna osales ka NATO-Ukraina Nõukogu välisministrite kohtumisel koos Euroopa Liidu kõrge esindaja Kaja Kallasega ning kohtus Pärsia lahe partneritega, keda Iraani sõda otseselt puudutab.
Tippkohtumise esimese päeva sisuliseks raskuskeskmeks kujunes kaitsetööstuse foorum, kus kuulutati välja lepingud, mille kogumaht ulatub kümnetesse miljarditesse. Suurimad numbrid: 40 miljardit dollarit droonitõrjevõimetesse järgmise viie aasta jooksul, üle 26 miljardi integreeritud õhu- ja raketikaitsesse ning 1,6 miljardit uutesse löögivõimetesse. Lepingute osapoolte seas olid Ameerika suurtegijad Lockheed Martin ja Raytheon, tõusvad tähed Palantir ja Anduril, aga ka Euroopa tööstus – Rheinmetall, Airbus, Saab ja võõrustaja uhkus Aselsan. Holland lisas omalt poolt üle kolme miljardi dollari uusi kaitselepinguid. Eestit esindasid foorumil Nortal, DefSecIntel ja CybeXer. Rootsi kaitseministri Pål Jonsoni tabav kokkuvõte: praegu on kõige olulisem muuta see hiiglaslik investeering tootmise kaudu lahinguvõimeks. Raha on Euroopas nüüd olemas; tehaseid, töökäsi ja aega on vähem.
Ukraina jaoks oli Ankara ellujäämisküsimuste tippkohtumine. Deklaratsiooni järgi lubavad liitlased Ukrainale 2026. aastaks 70 miljardit eurot sõjalist abi ning 2027. aastaks ,,vähemalt samaväärse taseme“. See on suur summa, kuid Rutte ettepanek siduda abi 0,25 protsendiga liitlaste SKP-st – algselt Eesti idee, mis tagaks Ukrainale umbes 120 miljardit eurot aastas – konsensust ei leidnud. Eesti ise on selle taseme juba omaks võtnud ja Michal kinnitas seda ka Ankaras. Fikseeritud eesmärgi mõte on muuta Ukraina abi õiglasemaks, prognoositavamaks ja jätkusuutlikumaks: praegu kannavad koormat ebaproportsionaalselt Põhjala, Balti riigid ja Holland, samal ajal kui mitmed suured ja jõukad liitlased piirduvad sümboolsete summadega. Rutte üleskutse Ankaras – kõik liitlased peavad oma osa kandma – oli adresseeritud just neile, kuigi viisakas vormis, mis nimesid ei nimeta.
Trump omakorda kavatses Zelenskõile esitada oma nägemuse rahuleppest ning helistada pärast tippkohtumist Putinile. ,,Sõda meid ei puuduta,“ oli president enne kohtumist lahkelt selgitanud – lause, mida tasub meeles pidada kõigil, kes NATO idatiival elavad.
Numbritest pakilisem on aga õhukaitse. Venemaa alustas tippkohtumise eelõhtul Kiievi vastu rünnakulainet, mida Ukraina ametnikud nimetasid ,,ballistiliseks terroriks“ – kümned ballistilised ja tiibraketid, sealhulgas hüperhelikiirusega Tsirkonid, ning sajad droonid. Hukkus 19 inimest. Ukraina Patriot-süsteemide tõrjerakettide varud on kriitiliselt madalad, sest USA tootmine ei jõua Ukraina ja Lähis-Ida sõdade kulule järele, ning Venemaa kasutab seda auku teadlikult ära. ,,Peame leidma viisi, kuidas saada võimalikult kiiresti ja võimalikult palju rakette Patriot-süsteemidele – see on kõige tähtsam,“ ütles Zelenskõi foorumil. Kolmapäevasel kohtumisel Trumpiga taotles ta lisaks tõrjerakettidele ka litsentsi Patriotide tootmiseks Ukrainas. Trump omakorda kavatses Zelenskõile esitada oma nägemuse rahuleppest ning helistada pärast tippkohtumist Putinile. ,,Sõda meid ei puuduta,“ oli president enne kohtumist lahkelt selgitanud – lause, mida tasub meeles pidada kõigil, kes NATO idatiival elavad.
Eesti diplomaatia tõi Ankarast koju käegakatsutava tulemuse. Peaminister Michal ja president Zelenskõi allkirjastasid tippkohtumise kõrval droonikoostöö leppe – Ukraina üheksanda sellise kokkuleppe, mis sõlmiti samal päeval ka Taani ja Hollandiga. Läti jõudis oma leppeni juba juunis; Eesti oma viibis Michali sõnul tehniliste arutelude tõttu. Leppe täpne sisu pole avalik, kuid peaministri selgituse järgi avab see Eesti ettevõtetele juurdepääsu Ukraina intellektuaalsele omandile – teadmistele, mis on sõja survel arenenud maailma parimateks – ning võimaldab tuua droonitootmise Eestisse. Kaitseminister Hanno Pevkur lisas, et lepe määratleb ka suurusjärgud, kui palju Eesti võiks aastas Ukrainast droone osta, ning annab meie ettevõtetele võimaluse taotleda Ukraina ekspordilitsentse. Siduvaid rahalisi kohustusi lepe veel ei sisalda – need nõuaksid Riigikogu heakskiitu – kuid suund on selge: Ukraina jagab oma kalleimat sõjatarkust ainult kõige lähedasemate partneritega, ja Eesti kuulub nüüd ametlikult sellesse ringi. Konkurents sellesse ringi pääsemiseks on tihe – Zelenskõi sõnul on droonikokkulepete vastu huvi tundnud ligi kakskümmend riiki. Ukraina on sõja käigus muutunud maailma droonisõja laboratooriumiks, mille intellektuaalne omand on muutunud strateegiliseks ekspordiartikliks, ja Kiiev kaupleb sellega osavalt: teadmised liiguvad sinna, kust tuleb toetus. Michal ja Zelenskõi arutasid ka 2027. aasta jaanuaris Eestis toimuvat Ukraina ülesehituskonverentsi ning olid ühel meelel, et läbirääkimised peavad toimuma Ukraina ja Venemaa vahel, ilma et Euroopa asuks vahendaja rolli.
Tippkohtumise lõppdokument, Ankara deklaratsioon, mille riigijuhid kolmapäeval kinnitasid, on eelkäija Haagi deklaratsiooni eeskujul napp. Selle tuum: liitlaste ,,raudkindel“ pühendumus Washingtoni lepingu 5. artiklile – rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu –, Venemaa määratlemine Euro-Atlandi julgeoleku ,,pikaajalise ohuna“, kinnitus, et Iraan ei tohi kunagi saada tuumarelva ja peab austama meresõiduvabadust Hormuzi väinas, ning juhtmotiiv ,,tugevam Euroopa tugevamas NATO-s“, mille all Euroopa liitlased ja Kanada võtavad koostöös USA-ga suurema vastutuse alliansi kaitse eest. Et needsamad sõnad kirjutas alla ka president, kes kaks päeva varem kaalus avalikult liitlase territooriumi hõivamist, kuulub žanri paratamatuste hulka. NATO ametlik keel on nagu vana perekonnafoto – kõik naeratavad, olenemata sellest, mis söögilauas tegelikult räägiti.
Kremli ainus tegelik strateegia – oodata Lääne väsimist – töötab täpselt nii kaua, kui Lääs laseb sellel töötada.
Mida Ankarast siis kaasa võtta? Esiteks: allianss peab vastu. Trump tuli kohale, kirjutas deklaratsioonile alla ja lasi end koos teistega pildistada – see on praeguses maailmas juba omaette tulemus. Teiseks: koorma nihutamine Euroopale ei ole enam retooriline hoiatus, vaid käimasolev protsess, millel on eelarveread, lepingunumbrid ja väljaveograafikud. ,,NATO 3.0“, nagu seda Ankaras nimetati, tähendab Euroopat, kes kaitseb end ise, Ameerika toel – mitte vastupidi. Kolmandaks: heidutus ei sünni deklaratsioonidest, vaid ladudest ja tootmisliinidest. Nii kaua, kui Patriot-raketid seisavad liitlaste ladudes ja Kiievi elumajad põlevad, on Putinil põhjust uskuda, et Lääne kannatus on piiratud ressurss. Kremli ainus tegelik strateegia – oodata Lääne väsimist – töötab täpselt nii kaua, kui Lääs laseb sellel töötada. Ankara lepingunumbrid viitavad, et vähemalt Euroopa on hakanud sellest aru saama; küsimus on, kas piisavalt kiiresti.
Eesti vaatevinklist oli Ankaras kaine, kuid mitte lohutu tippkohtumine. Meie kaitsekulutused on eeskujulikud, meie ettevõtted said juurdepääsu maailma kõige kiiremini arenevale droonitehnoloogiale ning idatiiva kaitse – õhukaitsest Baltic Sentry laadsete valvemissioonideni – püsib alliansi plaanides kesksel kohal. Kuid illusioonideks pole ruumi: Ameerika huvi Euroopa vastu on muutunud tingimuslikuks ja tehinguliseks ning selle tingimused määrab mees, kelle sõnul sõda Euroopas ,,meid ei puuduta“. Euroopa küpsuseksam ei ole enam edasi lükatav. Ankara näitas, et eksamiks õpitakse – 139 miljardit aastas on tõsine õppemaks – aga hinne pannakse välja mujal: Ukraina taevas, Läänemere põhjas ja tootmisliinidel Tallinnast Ankarani.
