Suured kauplusteketid kutsuvad üles päästma vilju ja säästma raha, et osta soodsamalt toitu, mis samal õhtul prügikasti rändavad. Päästetakse kodudes ja poe tagant, sõpradelt-tuttavatelt ning võõrastelt. Tore, et ühe väikese rohelise kogukonnakapi ülespanekuga Tartus 2019. aasta detsembris sai toidu päästmine Eestis reaalse kuju. Aga enne, kui sellest kirjutada saab, peab kirjutama toiduraiskamisest.
2020. aastal Eestis läbiviidud uuringu tulemuste põhjal tekib riigis kokku ligikaudu 167 000 tonni toidujäätmeid aastas. Jagatuna inimese peale võib öelda, et kogu tarneahelas tekib Eestis elaniku kohta 127 kg toidujäätmeid aastas. Ligi pool toidujäätmetest tekib kodumajapidamistes, võrdluseks – vaid 12% kaubanduses. Vabandage, aga mida eestlased teevad oma toiduga? Me käime tööl, ostame toitu ja siis viskame selle prügikasti. Pole võimalik, eks? Mind on see teadmine, alates antud uuringu lugemisest, kummitanud, et Eestis ei ole probleem toiduainetööstus, restoranid ja kaubandus, vaid meie ise oma kodudes. Veel kurvem, et toidujäätmetest poole (50%) ehk ligikaudu 84 000 tonni aastas moodustab toidukadu ehk inimtoiduna raisku läinud toit. Kõige suurem osakaal toidukao tekkes on kodumajapidamistel (41%) ja kõige väiksem toidutööstusel (4%).
2019. aasta detsembris ühest Eesti poeketi prügikastist päästetud toit.
Kodumajapidamine oleme meie, inimesed oma kodudes. Meie käes on kontroll, meie käes on võimalused, meil on info. Aeg on ohjad enda kätte võtta ja tegutsema hakata, sest keegi teine meid aidata ei saa. Selle osas, mida teevad restoranid, poed ja tootmistehased, pole meil suurt ära teha. Pealegi, enne kui teiste prügikasti ligi kipume, peaks vaatama, mida meie enda oma sisaldab.
Eestis visatakse kodumajapidamistes toidukaona ära ligikaudu 98 miljoni euro väärtuses toitu aastas. Päris suur kogus! Toidukadu pole midagi muud kui raisatud toit – mistahes inimtarbimiseks mõeldud toit või toiduaine, mis mingil põhjusel jääb tarbimata ja visatakse toidujäätmetena ära. Seda saaks aga õigesti hoiustades ja jagades päästa. Tänapäeval on kõik võimalused suhtlemiseks telefoni, emaili, sotsiaalmeediagruppide jms näol olemas. Jääb selline mulje, et elu Eestis on nii hea, et saame sellist raiskamist lubada. Kuigi hinnad on ammu laes, kütus kallis ning tööd pole leida. Aga ikkagi raisatakse väikeses Eestis nii palju toitu.
Kõige enam visatakse Eestis kodumajapidamistes toidukaona ära aed- ja juurvilja (32% kogu toidukaost). Suhteliselt suure osa moodustasid ka valmistoidu jäägid (23%), puuviljad ja marjad (18%) ning piimatooted, sh piim (13%). Kuivaineid, liha- ja kalatooteid visatakse ära üsna vähe. Tore, et kaerahelbed ja nisujahu on au sees!
Et raisatakse aed- ja juurvilju, mis on ehk kõige vähem austatavad toiduained, sest need ju lihtsalt kasvavad, pole pakendatud ja uhkete siltidega, pole eriti üllatav. Mõlemad toidugrupid on aga mitmel põhjusel väga olulised. Nad sisaldavad kiudaineid, olulisi vitamiine ja mineraalaineid ning on kalorivaesemad võrreldes paljude teiste toiduainetega. Minu jaoks on aed- ja juurviljad aga puhas kuld, minu igapäevatoit. Valmistoidu raiskamine pole ka üllatav, sest see on kellegi teise valmistatud toit, pole meie töö ja vaev. Ehk polnud see toit hea, jäi külmkappi unarusse või ei olnud seda võimalik mingil põhjusel lõpetada, ja nii see raisatud saab.
Kui kodus toitu raisates ei adu, et visatakse palju raha prügikasti, siis leibkondades tekitatud toidukao hinnanguline väärtus 2020. a keskmisi toiduainete hindu aluseks võttes oli ligikaudu 97 miljonit eurot. Minu arust on see pöörane number. Tänasel päeval, võttes arvesse elamiseks tehtavate kulutuste summat, peaks igasugune toidu raiskamine lõppema, sest see on raha mõttetu prügikasti viskamine. Selle raha eest võiks osta endale parema ratta, annetada meelepärasele heategevusorganisatsioonile või rajada kogukonnatoidukapi.
Ühe Tartu toidukaupluse prügikastis avanenud vaade. See on üsna tavaline vaatepilt.
Seega, lõpp raiskamisele ja algus päästmisele? Esimesena oleks kodus vaja uurida, millised toiduained ja miks prügikasti jõuavad. Võiks pidada nädala või kahe või kuu jagu toidupäevikut, et välja selgitada nn kurja juured, et saaks nende eemaldamisega ehk toidu päästmisega pihta hakata. Kindlasti oleks tarvis end harida “parim enne” (best before) ja “kõlblik kuni” (expiry date) osas. Viimane ei tähenda, et kuupäeva kukkudes toit ühtäkki mürgiks muutub. Mõlemad kuupäevad on pakenditele pandud varuga ja olenevalt tootest on need tarbitavad veel kolmest päevast kuni aastani. Nippe, kuidas toitu päästa on palju, eriti kodumajapidamises, ja just nendest tuleb järgmisel korral juttu.
Toredat toiduraiskamise vähendamist!
Kasutatud materjal: https://www.sei.org/wp-content/uploads/2021/05/toidujaatmete-ja-toidukao-teke-eesti-toidutarneahelas-2021.pdf
