[Torontos üles kasvanud Veiko Parming ja Heli Vanaselja rändavad Euroopas, külastades kohti, mis on seotud nende 1944. aastal Eestist suure sõja jalust põgenenud perekonnaliikmetega. Need paigad on olulised ka paljudele teistele põgenikele ja pagulaste järeltulijatele. (Esimene osa ilmus EE # 16, 19.04.2024). Veiko Parming on kasvanud üles Toronto eesti kogukonnas. Ta on AS Toronto Eesti Maja esimees ja üks eestvedajatest uue rahvusvahelise eesti KESKUSe rajamisel Torontosse.]
Vahepeal jõudsime peatuda väiksemates kohtades nagu Amberg, Bamberg ja Wildflecken. Kui Ambergis pandi Tšehhi kaudu tulijaid esialgu koolimaja ruumidesse elama, siis Kesk-Saksamaalt evakueerituid ühte vanasse jalaväekasarmusse. Bambergis viidi eesti DP-sid ühest kohast teise – koolimajja, tööliste kasarmutesse jne. Mõlemad olid n-ö segalaagrid, kus oli peale eestlaste veel muudest rahvustest põgenikke (lätlased, leedulased, poolakad jne). Wildfleckeni viidi juuli alguses 1945 Gerast evakueeritud eesti DP-d, kuid juba kuu lõpuks oli see ümber kavandatud poola laagriks ning eestlased viidi sealt ära.
Ma ei teagi täpselt, mis eelarvarmus mul DP-laagritest oli. Ilmselt ei kujutanud ette midagi Jõekääru või Lakewoodi suvelaagri taolist (mida intuitsioon vast seostaks sõnaga „laager”). Ehk siiski mingisugust kinnist otstarbekalt kujundatud linnakut. DP Kroonikat lugedes saan aru, et asi nii lihtne ei olnud.
Teiseks polnud ühist mudelit sellest, kuidas laager peaks välja nägema: kasutati enamvähem mis iganes ruume oli kusagilt võtta, eriti alguses (heal juhul barakkelamud, halvemal isegi kütteta garaažiruumid).
Esiteks ei olnud UNRRA ja sõjaväevõimudel suurt strateegiat – laagrid pidid olema ajutine lahendus. See tähendas, et muudeti meelt, tuldi välja plaanidega, mis hiljem vahetati jälle välja. Põgenikke toimetati sinna-tänna, nii nagu olud soosisid. Teiseks polnud ühist mudelit sellest, kuidas laager peaks välja nägema: kasutati enamvähem mis iganes ruume oli kusagilt võtta, eriti alguses (heal juhul barakkelamud, halvemal isegi kütteta garaažiruumid). Teinekord said põgenikud ise laagrit vahetada, näiteks et kolida sugulaste-sõpradega kokku, aga siis jälle paigutati gruppe massiliselt ümber.
Tüüpilistes laagrites oli koos ehk mõnisada eestlast, suuremates mõni tuhat. Osa põgenikest elasid üldse erakorterites, aga said osa võtta laagri tegevustest ja hüvedest (nt toidu ja varustuse saamine). Oli selliseidki, kes elasid lähedal, aga keda ei lubatud DP-deks.
Eestlasi oli vast enam kui sajas laagris (k.a. sellised, mis tegutsesid lühikest aega). Kaugeltki ei jõua neid kõiki külastada ega tutvustada, nii et jäägu ülaltoodud kirjeldused põgusaks ülevaateks, mis annaks mingisugust aimu üldisest olukorrast.
Geislingen oli eriline paik. Ainult siin Württembergis, Edela- Saksamaal teostati ametlik eestlaste koondamine väiksematest laagritest ja erakorteritest suuremasse rahvuslaagrisse. Laagri loomiseks rekvireeriti hulga elumaju Schlosshalde naabruskonnas, mis paikneb raudteekoridori ja mägede vahel. Elanike arv kasvas aga ootustest kiiremini, kuna sõna levis põgenike seas uuest eestlaste Mekast. Võimud rekvireerisid siis elumajade plokke veel kahes eraldi linnaosas – Wilhelmshöhes ja Rappenäckeris – ning lõpuks kuulutasid laagri suletuks, kui elanike arv lähenes 4000-le.
Geislingeni DP-laagrist on mitmed oma mälestusi kirja pannud ja üle aastate on seal korraldatud kokkutulekuid. Mu elukaaslane Heli on eriti põnevil, kuna siin veetis ta vanaema oma nooruse.
DP-de mälestustest kujutame ette unelmatemaad, kus päike alati säras. Seega tunneme Geislingenisse saabudes, et meid on mängitud mingisugusesse paralleeluniversumisse: varem, nendes kohtades, kus põgenikel oli raske, saime meie ilusad ilmad, aga nüüd on armsas Geislingenis külm ja vihmane. Orge kattev udu loob müstilise vaatepildi. Tuletaks meelde hoopis hingedeaega, kui ei oleks puud ja põõsad õitsel. Hakkame uurima eesti naabruskondi, alustades Rappenäckerist, Heli vanaema Ingridi kunagisest kodupaigast. Esimese asjana torkab silma, et nende piirkondade majad-aiad on linna ilusamate seas – eriti Schlosshalde omad. Kõik kolm linnaosa asuvad mäenõlvadel, kust avaneb kaunis vaade allolevale linnale. Veelgi võimsama vaate saame mäe otsas Helfensteini lossi varemetelt; tugeva tuule ja vihma tõttu oleme hetkel ainsad agarad uudistajad siin üleval.
Fotogalerii
Linnas uurime lähemalt DP-de tähtsaid kogunemispaiku. Lühikese otsimise järel leiame üles vana elektrijaamahoone, mis oli eestlastele „vallamajaks”: seal asusid mitmed laagri esindused. Majale sai hiljem kolmas korrus peale ehitatud ja praegu leiame põhikorrusel elektroonikapoe, kus saab tutvuda lameekraanteleviisoritega, espressomasinatega ning tõukeratastega. Samuti leiame Jahnhalle, kus toimusid mitmed eestlaste kultuuriüritused; Geislingeni Eesti Gümnaasiumi koolimaja; ning linnakiriku.
DP-de kunagine elu siin maal tundub vahepeal nii üürike. Selline pisitilluke tükike, mis on ammugi märkamatult sulandunud Saksamaa pika ajaloo suurde massi, nagu kadunud jalajäljed liivarannal. Isegi eestlaste Mekas Geislingenis. Kuid peatudes vanalinnas raamatupoes, leiame ühe märgi eesti ajast: ühe kohaliku ajaloolase, B. Stille saksakeelse raamatu „Geislingen: Eesti linn Helfensteini all”.
Tegelikult DP-de elu nii lihtne ei olnud: elati majas, tihedalt mitu leibkonda koos ning üldiselt töötati laagrisisestes ametites, nt õpetajana, politseinikuna jne. Aga eestlased ja sakslased ajasid ka omavahel äri. Püüti elada rahus.
Raamatu saan kümne euroga. Autor püüab tutvustada nii eestlaste kui sakslaste elu neil aastail, nende perspektiive ja lugusid. Tundub, et suuri kokkupõrkeid ei olnud, kuigi leidus küll pahameelt, eriti nende ~1250 elaniku seas, kelle majad võeti eestlaste majutamiseks. Neil oli vähe aega välja kolida, nad pidid maha jätma mööbli ja olid sunnitud ise uut elukohta leidma (esialgu viieks kuuks, millest lõpuks sai viis aastat). Majade tagastamisel kaevati kadunud mööbli, isetehtud ehitustööde ja hooldamata peenarde üle.
Tekkis üsna tavalisi arusaamatusi – üks preester kaevanud lärmaka DP-de peo peale ning solvunud, et eestlanna end akna all alasti pesnud. Üldisemalt olid mõned sakslased kadedad DP-de alguses kõrgemate toidunormide üle ning et DP-sid ei rakendatud kohalikuks tööjõuks. Tegelikult DP-de elu nii lihtne ei olnud: elati majas, tihedalt mitu leibkonda koos ning üldiselt töötati laagrisisestes ametites, nt õpetajana, politseinikuna jne. Aga eestlased ja sakslased ajasid ka omavahel äri. Püüti elada rahus.
Sirvides raamatut, satun ühe lõigu peale, mis on kui sõõm värsket õhku. Kirjutanud keegi sakslane kohalikus päevalehes (08.08.1947) kirja toimetusele, milles kutsub kaaslinlasi empaatiale. Mõni teist ei saa küll oma kodus käia, kuid saate need kunagi tagasi: tõsi, ehk mõne puudujäägiga. Aga eestlased ei näe isegi kaugelt oma kodusid ja peavad loobuma lootusest oma vara kunagi tagasi saada. „Kas oleme unustanud, kuidas see sõda alguse sai, kuidas see haaras kogu rahva? Ning et suurem sõdimine läks linnast mööda? … Ärge kunagi unustage, kellele me selle õnnetuse võlgneme. Kaebused ei aita kedagi.”
Geislingenis õitses eesti kultuur ja ühiskonnaelu mitmel teljel – haridus, ajakirjandus, noorsootöö, sport, muusika, teater, kunst. Seal toimetati ajalehte „Eesti Post,” esitati operetti „Mariza” ja muid lavastusi ning peeti laulupäevi. Laagri mõju ulatus kindlasti linnast endast palju kaugemale.
Võib arvata, et Geislingeni laager tõi täiskasvanutele vajalikku kergendust ja rahu, samas mõningast ärevust, sest hakkas selgeks saama, et kodumaale tagasiteed ei ole ning Saksamaa pole ka see koht, kus püsivamat kodu leiaks. Lastele tundus Geislingeni peatus aga paradiisina. Heli vanaema Ingrid elas seal üle nelja aasta, vanuses 11-16. Ta käis eesti koolis, õppis klaverit ja võttis osa Jahnhalle balletikoolist. Sõbrannaga käisid igal teatri etendusel, kuulasid kontserte ja operette nii palju kui neid lavastati. Suved veetsid maal suvelaagris, kus sai naerda hommikust õhtuni ja kus tekkisid esimesed romantilised sädemed. Ingrid nimetab oma mälestustes Geislingenit tõeliseks õitseajaks temale ja ta vennale. „Oli palju ilusat ja meeldejäävat, mis on rikastanud meid kõiki ning see side ei igane!”
Ingridi vend Olav mäletab, et Geislingeni ümbritsevad metsad tõid lõpmatut avastamisrõõmu noorele skaudipoisile. Koos sõbraga klopsisid nad kokku mudellennukeid igasugustest leitud materjalidest ja lasid neid lendu maja pööninguaknast, luues eluaegse huvi lennunduse ja tehnika vastu.
Põldnete põgenemisteekond viis läbi Dresdeni (5 kuud), Nördlingeni (9 kuud) ja Geislingeni (4 aastat). Kanadasse tulid nad veebruaris 1950, asudes Torontosse High Park naabruskonda elama nagu omajagu kaasmaalasi. Vanemad olid osavad käsitöölised, nende hobide hulka kuulusid Osvaldil puutöö ja Irenel nahatöö. Majanduslikult ei olnud kerge, aga tuldi toime. Kuigi kohaneti uues riigis, nõelas kodumaa kaotamine valusasti. Osvaldi eluunistus oli taas sammuda vaba Eesti mullal, selle võimatus kurnas hinge. Kahjuks tuli taasiseseisvumise ime tema jaoks kümme aastat liiga hilja. Olav (89) rajas elu koos abikaasaga Ottawasse, kus nad elavad siiani. Ta omandas elektriinseneri kraadi Toronto Ülikoolist ja töötas uuenduslikus BNR/Nortel telekommunikatsiooni arendusettevõttes. Me täname teda, et ta jagas lugusid ja infot Põldne perekonna põgenemisteekonnast.
Ingrid Heinmaa (Põldne) õppis Toronto Art College’is keraamikat. Ta töötas aastaid Ontario Hydros administratiivsekretärina, aga eesti kogukonnas mäletatakse teda eelkõige kunstnikuna, kelle keraamika ja muud kunstiteosed kaunistasid mitutki näitust. Ta lõi kaasa gaiderkogus, kunstiseltsides ja teistes eesti kogukonna ettevõtmistes. Abiellus mehaanikainsener Einar Heinmaaga, perre sündisid tütar Maris-Ann ja poeg Margus. (Einar põlvnes pikast merekaptenite suguvõsast Käsmust. Tema pere, nagu Heli isapoolsed vanavanemad – hiidlased Endel Vanaselja ja Laine (Vähi) – jõudsid Torontosse läbi Rootsi). Einar ja Ingrid elasid aktiivset seltsielu ja nautisid sõprade võõrustamist oma kodus, kus koosviibimised võisid kesta hiliste õhtutundideni.
Küsin Heli käest, kuidas ta iseloomustaks oma vanaema. Ta oli andekas naine, kes sepitses oma koduses töökojas keraamikaahjus uut loomingut ka vanemas eas, kui käed valutasid artriidist. Köögis askeldas ta sama innuga, tegi rosoljet, sülti ja muid kodumaiseid lemmikuid. Tema pannkoogid olid head ja rammusad, nagu vanaema omad peavadki olema. Teinekord oli ta õrna hingega, kippus palju muretsema (lapsele pangu õues müts pähe ja toolil istudes padi alla!). Vanavanematel oli hea suhe ja tubli koostöö: pikkadel suvepäevadel perekonna suvilas püüdis vanaisa järvest kala ning vanaema praadis selle valmis. Pere oli ülimalt tähtis ja just pere keskel tundus ta olevat kõige õnnelikum.
Moodne inimene on ratsionaalne ega usu enam niiväga müütidesse. Kuid ma tunnen vajadust jagada ühte müstilist juhust. Rappenäckeri alale jõudes kaalusime, kas sellise vihmaga tasub üldse väljas ringi jalutada, aga otsustasime poolt: mis see vihm ikka. Mõni minut pärast autost väljumist vaatasime Põldnete tõenäolist kunagist kodumaja, kui Heli märkas tumedate pilvede tagant nõrka valguskiirt ja vihmahoo kergenemist. Kohe saimegi tunnikese selget taevast, millise aja jooksul läksime vana vallamaja üles otsima. Taevas avanes taas auto poole naastes ja ülejäänud päev oli jätkuvalt vihmane, kuni jõudsime päeva lõpus linnaäärse kalmistu juurde, kus asub 1949. a. rajatud eestlaste mälestussammas.
Kas kinkis ta kusagilt pilvede tagant meile need päikesekiired, et meil oleks ajutistki kergendust oma seiklusel?
Kuldne õhtupäike paistis umbes kümme õdusat minutit mälestusmärgi tagant ja siis tõmbus vilkalt kõrgete mägede kaissu. Tema sära oli läinud, aga ta oli jätnud meile oma valguse. Korjame kokku väikese kimbu metsalilli ja asetame need mälestusmärgi ustavatele kivisammastele. Jalutame kalmistul natuke ringi. Kõndides tuleb Helile meelde, et tema vanaema matusepäev oli haruldaselt päikeseküllane. Ja ongi ligi kümme aastat täis, vast paari päeva vahega, tema vanaema lahkumisest. Kas kinkis ta kusagilt pilvede tagant meile need päikesekiired, et meil oleks ajutistki kergendust oma seiklusel?
Aga miks ei saaks olla hauataguses elus nii nagu elus ise: ka tundes end nii väiksena suures tormilises ilmas, võiks hooliv hing tuua kallimatele midagi armsat ja head?
Lugemist huvilistele:
-ja raamat
